SГјsteem

Mairi Laurik

„Süsteem“ on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2015 äramärgitud teos, postapokalüptiline ulme, mille peamised tegevusliinid hargnevad kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Meie lähitulevikus haarab planeeti kaos, mille tulemusena seisab inimkond silmitsi tõsiasjaga, et oleme suure tõenäosusega liigina välja suremas või kiiritussaaste tõttu muteerumas. On vaja julgeid ja geniaalseid inimesi, et vastu võtta raskeid otsuseid, mis võivad meid päästa. Kasutades kaasaegse teaduse kõiki võimalusi, luuakse arvutiprogramm, mille abil otsitakse kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Samas näeb programmeerija Ray Domen planeeritavas programmis ohtu ja kirjutab koodi mõned lõksud, mis peaksid vajadusel aktiveeruma ja aitama programmist loobuda. Kahjuks ei suuda ta siiski ette näha, kuidas tema poolt loodud programmist loobumise viis kauges tulevikus ühe noore naise elu väga keeruliseks muudab.

Emake Maa

Emake Maa kulges ühtlasel sammul ümber Päikese. Aastad ja sajandid ei lugenud tema jaoks põrmugi vähem ega rohkem kui lühemad ajaühikud. Ega pikemad. Samm kulges endise uhkusega ning tema püüdis pöörata oma kogukat keret just nii, et iga elusolend – iga taim ja loom – end hästi tunneks, vahel Päikese käes soojendada saaks ning teisel hetkel ööhämaruses puhkaks. Tõsi, tunnistas Emake Maa endale, tema samm oli töntsimaks jäänud, päevad ja ööd olid inimeste arvestuse kohaselt nüüd pikemad. Iga järgmise Päikese ümber jalutatud tiiruga tegi ta murdosa pöördest vähem kui eelmisel. Päike ahvatles laiskusele, kurtis Emake Maa, kuid mida oleks tema saanud selle vastu ette võtta? Mitte midagi, nentis ta nina krimpsutades.

Oih! Emake Maa kirus sõnatult ja pööras pilgu oma mõtlematu liigutuse tagajärgedele. Ta ju teadis, et iga ninakrimpsutamine probleemidega lõppeb. Nii oli see olnud tuhandeid ja miljoneid aastaid – ühes linnas tärkas taas maavärina paanika, kuid needki paanikad olid aja jooksul muutunud. Kunagi oli Emakese Maa iga aevastus toonud kaasa purunenud linnu ning kustunud elusid. Aja jooksul olid nad kõik õppinud – inimesed ehitasid nüüd maju, mille pärast ei pidanud ülemäära kartma ka siis, kui Emakese tuju või tervis väga viletsaks muutusid, ning tema ise oskas tänaseks aevastada sedavõrd õrnalt, et tagajärgi vaid vaevu tunda oli.

Ta pööras kõrva, kuulmaks paremini linna, mida häiris tema tilluke ja mõtlematu krimpsutus. Suuri purustusi polnud, kuid hirmunud südamed tukslesid kümnete tuhandete kaupa tavapärasest kiiremini. Inimestes pesitses iidne hirm, mida polnud kaotanud arenenud ehitustehnoloogiad ega need uued materjalid. Jah, materjalid, mõtles ta endamisi ja oleks peaaegu uuesti nina krimpsutanud, veel viimasel hetkel suutis ta end äsjakogetud paanikale mõeldes pidurdada.

Siiski ei meeldinud Emakesele need uued materjalid! Algselt püüdsid inimesed valkjate katetega loomi lämmatada. Tõsi, mõistis Emake Maa selgelt, inimesed olid veel lapsed ega taibanud, mida nad teevad, kuid Emakese jaoks olid ka teised loomad peale inimeste olulised – kõik olid tema lapsed, kõigi tallad kõditamas tema selga.

Tal oli valus vaadata, kui mõni imelistest lastest end kilega lämmatas või hoolimatult mürgiga tappis. Mitte miski, mida Emake Maa teha sai, ei paistnud vilja kandvat – neid materjale ei söönud ükski bakteritest; puujuured võisid rebestada väiksemateks tükkideks, kuid nad ei pannud kilet kaduma. Emake Maa nuttis palju tol õnnetul ajajärgul.

Kuid aegadel, nii halvematel kui parematel, oli veel säilinud imepärane anne kord otsa saada. Inimesed õppisid leiutatud materjale teisiti kasutama, luues ühtlasi uusi ja turvalisemaid lahendusi. Kohati kiitis Emake Maa nende tegemised heaks – näis, et inimesed tõesti mõtlevad maailmale väljaspool iseennast, kuid see kunagine kile, olgu ta mis vormis tahes, varjutas endiselt Emakese Maa vaatevälja, kurvastas ta südant ning sinna ei saanud ta ikkagi midagi parata.

Reinita

„Politseinik Murd oli harjunud rahulik