VГµidujooks ajaga
Tommy Hellsten
„Hing pole pelgalt arukas, hing on tark.“ Inimene, kes võtab kuulda oma hinge häält, puhkeb õide. Tommy Hellsten küsib, kas tunneme ära hinge kutse ja omaenda ainukordsuse. Kas suudame peatuda ja seista silmitsi nüüdishetkes avaneva ajatusega? Meie hing on tõeline aare. Luba küsimatagi tuletab see karjane meile meelde, mis on ehe ja õige just meie jaoks, ka siis, kui me ise valiksime hoopis kergema ja otsema tee. Hing tahab meiega kaasas käia, olla elu keskpunktis. Esmalt ta sosistab, aga kui seda ei kuulda, veeretab ta meie teele tõkkeid ja nurjaminekuid, et avaksime silmad. Hing julgustab meid elama täiel rinnal järjest tõelisemat elu.
Tommy Hellsten
VГµidujooks ajaga
Kui pöörad näo iseenese poole,
hakkab su hing rääkima
ja tõelus hakkab sinuga koostööd tegema.
Kuni su nägu on kõrvale pööratud,
töötab tõelus sinu vastu.
Sestap tuleb meil elus alati Гµigete
raskustega rinda pista.
Ja sestap on kõik alati hästi.
LUGEJALE
Läänelik eluviis, selle uskumused ja hoiakud, kombed ja harjumused hiilivad meile ligi nõnda, et neist saavad meie oma kombed, uskumused ja harjumused. Need muutuvad meile enesestmõistetavaks ja me ei saa neid küsimärgi alla seada, sest siis peaksime küsimärgi alla seadma kogu oma eluviisi. Oleme korraga nagu pimedusega löödud. Me ei näe enam seda, mis on meil silme ees.
Lugesin hiljuti läbi raamatu, mis jutustab rootsi abielupaari purjetusreisist Teravmägedele ning sealt Islandi ja Shetlandi saarte kaudu tagasi Lõuna-Rootsisse. Abielupaar oli varem purjepaadiga käinud ümbermaailmareisil, niisiis oli tegemist kogenud purjetajatega. See naine, Birgitta Boye-Freudenthal, kirjutab raamatu esimeses peatükis nõnda:
„Aastate jooksul oleme õppinud aru saama, mis juhtub meiega igakord reisi alguses. Asi on kohanemises, sisseseadmises, uues elurütmis. Kui oleme kolm päeva purjetanud, mõistame, et me pole seekord mingil lühisööstul ega viibi kodust eemal ajutiselt. Oleme nüüd paadis. Neil esimestel päevadel on mobiiltelefon meil kogu aeg käeulatuses, et ükski kõne ei jääks tähelepanuta. Kolme nädala pärast on kõige halvem argistress meil üle elatud, õlanukid on allapoole langenud ja saame vabamalt hingata. Nüüd sõrmitseme telefoni automaatvastajat ainult õhtuti. Kolme kuu pärast tunneme end rahulike ja tasakaalukatena, võtame iga uut päeva vastu just säärasena, nagu see tuleb. Kui on vaja kellelegi helistada, ei tule meile kummalegi enam meelde, kus see mobiiltelefon siis nüüd on. Kolme aasta pärast oleme täiesti uued inimesed. Keha ja hing on leidnud uue kooskõla. Meie telefoniühendused on juba tükk aega tagasi üles öelnud.”
    (Autori vabatõlge raamatust Mot nordpolen med Ariel IV längs Norges kust till Svalband, Nautiska Förlaget 2006.)
Pean tunnistama, et seda kohta lugedes läksid mul silmad märjaks. Sügaval hingepõhjas elab mul igatsus just säärase elu järele. Selles kirjelduses on midagi, millest olen puudust tundnud. Me peaksime saama elada just nõnda, et hing ja keha leiaksid kooskõla.
Pisarad panid mind järele mõtlema. Kui mu hing ihkab seda, kuhu too abielupaar jõudis kolme aasta pikkuse vabanemisprotsessi läbi, kuidas ma ometi pole varem selle peale tulnud? Küllap olen pime. Meie eluviis ja meeletu kiirustamine ei lase meil näha, mida meie hing tunneb. Meis elab tung pääseda sisse oma hinge keskmesse, elujõu keskmesse. Meil on tung kuulata oma sisemuses elutsevat tõelist mina, tung teada saada, mida see seal sügavas hingesisimas vajab, mida ta igatseb ja millest tunneb puudust. Kui see tung jääb rahuldamata, hakkame elama hingetut elu.
Kui meie hing näitelavalt pakku jookseb, hakkab meie käsi käima halvasti. Meie elust kaob mõte ja meelerahu. Siis tunneme, et meid on kistud kuhugi käsitamatusse näitemängu, mille sügavamat sõnumit ega sündmuste kulgu me ei mõista. Meie sisemus lööb häirekella. Aga me ei oska enam aru saada, mis on selle häire põhjus, hakkame otsima heaolu ja õnne, saamata üldse aru, m