Käsi

Teet Kallas

See veider lugu, mida minu lapsepõlves kodukandis mõnikord sosinal või ka muigamisi levitati, rääkis ju mingist müütilisest Kontkäest, mis viskuvat maapõue sügavusest mitme kilomeetri kõrgusele, et rüvetatud taevast kinni püüda ja karistada jultunud võõramaalaste tigedaid lennukeid. Sellel seletamatul asjal (monstrumil? fantoomil?), mida mina olen enda arvates ükskord näinud, polnud pikkust (või kõrgust?) küll siiski enam kui kakssada-kolmsada meetrit. Aga just nii madalal võis talle saatuslikuks saanud hetkel lennuväljale läheneda ka too õnnetu reaktiivhävitaja – ei meetritki kõrgemal!

1

„Need tondid tulevad kaugelt maalt, adüü, adüü, adüü!“

„Ja mis need tondid tahavad, adüü, adüü, adüü?“

„Nad tabavad ühte lapsukest, adüü, adüü, adüü!“

Kõigepealt oli reaalne tolmulõhn (diivani alt, vanast külgkardinast?), siis tulid need read. Need tungisid ühel tinttumedal ja ritsikate sirinasse mässitud augustiõhtul kuidagi ootamatult, isegi agressiivselt mu teadvusse. Tegelesin parajasti suvekodu kamina süütamisega. Otsest tarvidust selleks polnud, ruum oli piisavalt soe: suvila põrandast kaldlaeni ulatuvad suured külgaknad avanesid läände ja õhtupäike oli avara toa paari tunni eest põhjalikult üle kütnud. Kamina süütamine oli pigem üks neid pooleldi alateadlikke rituaale, millega oli mõnus märgistada mingit murdehetke ajas: päeva lõppu või miks mitte ka sügise lähenemist. Aga täiesti võimalik, et selle näiliselt sisuka askeldusega lükkasin edasi mingit õhtu hoolde jäetud pakilist kirjatööd.

Ja nüüd äkki tulid need read vanast lastelaulust. Enda teada polnud ma nende peale mitmekümne aasta jooksul kordagi mõtelnud. Mul polnud aimugi, et mingi mälulaegas oli need tallel hoidnud. Muuseas, teadsin samas sedagi, et need sõnad olid aja käes mõnevõrra moondunud, et tegelikult kõlab see ringmängulaul kuidagi teisiti. Adüü, adüü, adüü… mõtlesin ma ja jäin selga sirutades nurka vahtima. Miks just see prantsuspärane „adüü“, millel pole ju nagu mingit sidet soomeugrilike ürgüminatega?

Aimugi polnud! Elu oli täis saladusi nagu ikka. Raputasin pead, süütasin kiiresti kamina, seejärel sigareti. Tulle vahtides, otsekui mitte millelegi mõteldes tundsin äkki ninas mingeid ammu unustatud lõhnu. Hõreda laudpõranda, lubjatud seinte, tolmu ja väikeste laste higi lõhna. Mis see oli? Jumal küll, muidugi! – see oli ühe väikese ja veidra sõjajärgse algkooli tolmune klassituba, ühtlasi ka saal. Vahetund ja ringmängud. Kaks viirgu käest kinnihoidvaid lapsi – pool tosinat ühes, pool tosinat teises rivis – astuvad matsuvas rütmis, sussitaldade plaksatades algul teineteise suunas, siis jälle tagurpidi tagasi. Korratult ja viisipidamatult alustatud ühislaul tõuseb mingil hetkel pingsaks ja kiledaks ja kõhedaks, paari pisema tüdruku lapselalinasse sugeneb hüsteerilisi võnkeid… „Need tondid tulevad kaugelt maalt!! Adüü! Adüü!! Adüü!!!“

Proovisin meenutada, kuidas see laulumäng tegelikult käia võis, millised reeglid seda juhtisid. Aga vastust ei leidnud ma enam ühestki mälusahtlist. Või pigem: küllap ei leidnud ma õiget sahtlit üles.

Jah, tõesti, mis sai sellest lapsukesest, kelle tondid endaga viisid? Ja siis lõi ninna üks teine lõhn. See oli minu lapsepõlvekodu kasin, peaaegu askeetlik lõhn. Selles domineerisid tõsised ja muutumatud aluslõhnad: pliit oma raua, kivi ja saviga, kareda teki kirbe lõhn, naftaliinipuhang avatud riidekapist. Sügiseti lõhnasid laual lillakad astrid. Pidupäev lõhnas selles toas pannkookide järele.

Sain jälle kinnitust, et mälu toetub lõhnadele. Lõhnad on kui mälu vundamenti siduv mört. Miks ka mitte, lõhn on kõige ürgsem aisting. Istusin lõdvalt madalal kaminapingil, silitasin hajameelselt sülle roninud kassi, lasksin lõhnasignaalidel oma mälus toimetada ja toimida. Tahtsin teada, kuhu nad mind juhivad.

Nad viisid mu unustatud Гµuduse juurde.

2

KahekГјm