Taeva orvud. Sari: В«Orpheuse RaamatukoguВ»
Robert A. Heinlein
meerika ulmeklassiku kuues eestikeelne raamat on ilmselt teaduslik-fantastilise žanri kuulsaim põlvkonnalaeva lugu, mis on inspireerinud kümneid hilisemaid katsetajaid. See aastasadu kuhugi teel oleva hiiglasliku kosmoselaeva lugu, mille reisijad on unustanud oma kaugete esivanemate poolt põlvkondi tagasi alustatud reisi eesmärgi, pole kirjutamisest möödunud aastakümnete jooksul peaaegu üldse vananenud ning mõjub karge ja otsekohese teosena, nagu ühele Kuldajastu klassikalisele tekstile kohane.
UNIVERSUM
Proxima Centauri ekspeditsioon, mida 2119. aastal rahastas Jordani Fond, oli esimene teadaolev katse jõuda siinse galaktika lähimate tähtedeni. Milline võis olla selle laeva õnnetu saatus, oskame ainult oletada.
В В В В Franklin Buck, В«The Romance of Modern AstrographyВ», kirjastus Lux Transcriptions, Ltd., hind 3.50.
В«SEAL ON MUUTI! Vaata ette!В»
Hoiatava hüüde peale tõmbus Hugh Hoyland hetkegi viivitamata kägarasse. Munasuurune teraskuul kõmatas ta pea kohal napilt skalbist kõrgemal vastu vaheseina niisuguse jõuga, mis tõotas koljumurdu. Kiirus, millega Hugh oli sukeldunud, kergitas ta jalad põrandaplaatidelt lahti. Enne kui keha oleks jõudnud aegamisi jälle tekile laskuda, toetas ta jala selja taga vastu seina ja tõukas. Nii läks ta mööda koridori pikale horisontaalsööstule, nuga käes valmis.
Ta pööras end õhus, toetudes selleks jalaga korraks vastasseinale koridorikäänakul, mille tagant muuti oli teda rünnanud, ja maandus kergelt jalule. Koridori teine haru oli tühi. Hugh’ kaks kaaslast ühinesid temaga, libistades jalgu kohmakalt põrandaplaatidel.
«Läinud?» küsis Alan Mahoney.
В«Jah,В» kinnitas Hoyland. В«Silmasin teda korraks, enne kui ta sealt luugist alla kadus. Emane, ma arvan. Paistis, et tal oli neli jalga.В»
«Kaks või neli – nüüd me teda enam kätte ei saa,» märkis kolmas mees.
«Kes sihukest üldse tahaks kätte saada, et Huff teda võtaks?» protestis Mahoney.
В«Mina kГјll mitte.В»
В«Nojah, mina tahan,В» Гјtles Hoyland. В«Jordani nimel, kui ta oleks sihtinud kaks tolli allapoole, oleksin praegu Konverteri jaoks valmis.В»
В«Kas te kumbki ei saa kolme sГµnagi Гјtelda ilma vandumata?В» pahandas kolmas mees. В«Mis siis, kui Kapten teid kuuleb?В» Kaptenit nimetades puudutas ta austusavalduseks oma laupa.
«Oh, Jordani pärast,» kähvas Hoyland, «ära ole ometi nii nõme, Mort Tyler. Sa pole veel teadlane. Arvan, et olen sama pühendunud kui sinagi; pole ju surmapatt vahel natuke auru välja lasta. Isegi teadlased teevad seda. Olen kuulnud küll.»
Tyler tegi suu lahti, nagu tahaks vastu vaielda, aga mõtles siis ilmselt ümber. Mahoney puudutas Hoylandi käsivart. «Kuule, Hugh,» palus ta, «lähme juba siit minema. Me pole kunagi varem nii kõrgel käinud. Olen täitsa närvis ja tahaks sinna alla, kus tunnen natuke kaalu oma jalgadele toetumas.»
Hoyland heitis igatseva pilgu luugile, mille kaudu ründaja oli kadunud, ja pigistas noapära pihus. «Hea küll, poiss,» ütles ta, «allapoole tulebki ju igatahes minna.»
Ta pööras ümber ja nihkus libistades luugi poole, millest nad olid tulnud sellele tasandile, kus praegu viibisid, teised kaks kannul. Kasutamata redelit, millest nad olid üles roninud, astus ta lihtsalt luugist sisse ja hõljus aeglaselt viisteist jalga allpool olevale tekile, Tyler ja Mahoney kohe tema järel. Järgmine luuk, mis jäi eelmise asukohast mõne jala võrra kõrvale, võimaldas pääseda veel madalamale tekile. Alla, alla, alla – ja veel allapoole langesid nad, läbides kümneid ja tosinaid tekke, mis kõik olid vaiksed, hämaralt valgustatud, müstilised. Iga korraga langesid nad pisut kiiremini, maandusid pisut raskemalt.
Viimaks hakkas Mahoney protestima: «Kõnnime parem ülejäänud tee, Hugh. See viimane hüpe tegi jalgadele haiget.»
В«Hea kГјll. Aga see vГµtab rohkem aega. Kui palju veel minna on? Kas keegi pidas arvet?В»
«Meil on jäänud veel seitsekümmend tekki, enne kui põllumaale jõuame,» vastas Tyler.
В«Kust sa te