MerevГµim. Teejuht 21. sajandisse

Geoffrey Till

Maakera on peaaegu kolme neljandiku ulatuses mereveega kaetud ja meri on seega inimkonna arengus alati kesksel kohal olnud. Seda nii andide, transpordi, teabevahetuse kui ka strateegilise ülevõimu mõttes. Geoffrey Tilli tunnustatud teos “Merevõim. Teejuht 21. sajandisse” on mõeldud laiale lugejaskonnale – tegev meremeestele, akadeemilistele uurijatele, merenduse õppuritele ja kõikidele, kellele pakub huvi merevõimu muutuv ja otsustav roll 21. sajandil. Raamatu koostamisel on kasutatud laia ringi eriala spetsialistide abi ja nõuandeid. 21. sajandi maailm on globaliseerumise kui inimkonna arengu vältimatu etapi juba omaks võtnud. Üha enam vaadeldakse maailma kui poliitiliselt ja majanduslikult üksteisega püsivalt seotud riikide ja piirkondade võrgustikku, millest sõltuvad nii maailma rahu kui heaolu. Samas on globaliseerumine otseselt merega seotud protsess. Just sellele tõdemusele ongi Geoffrey Tilli raamat üles ehitatud, kusjuures süüvitud on mereväe rolli rahvusvahelisse konteksti. Tähelepanu on koondatud Hiina, Jaapani, India ja Ameerika Ühendriikide mereväe poliitikale maailma üldise mereväearengu kontekstis. Samuti uuritakse tänapäeva merejõudude postmodernset tegevust, nagu korra tagamine, koalitsioonioperatsioonid ja mitmepoolne terrorismivastane võitlus. viitseadmiral Tarmo Kõuts

Geoffrey Till

MerevГµim. Teejuht 21. sajandisse

EESSГ•NA

Kuningliku Mereväe nagu paljude teistegi merevägede ees seisavad jõulised väljakutsed. Rahvusvaheline lavapilt on segane ja segadusseviiv, paljuski prognoosimatu ning osalt julgustav, osalt aga mitte. Seepärast seisavad mereväe arengu kavandajad paratamatult silmitsi tõeliste probleemidega.

Üks nendest on muidugi inflatsioon merekaitses. Meie mure on üks osa üldisest suundumusest, mis puudutab kõiki merevägesid maailmas. Platvormid, sensorid ja relvad lihtsalt muutuvad mereväe ülesehitamiseks saada olevate finantsressurssidega võrreldes järjest kulukamaks. Seetõttu on eriti Euroopas ning paljudes Aasia ja Vaikse ookeani piirkondades drastiliselt vähenenud sõjalaevade arv. Ehkki olemasolevate aluste – näiteks suurepäraste Daring-klassi[1 - Inglise keeleruumis Type 45. (Siin ja edaspidi toimetaja märkused, kui pole märgitud teisiti.)] hävitajate või Astute-klassi allveelaevade – suutlikkus on märgatavalt kasvanud, on siiski möödapääsmatu tõde, et üks laev saab viibida ainult ühes kohas korraga.

Ühtlasi rebivad Briti ja teisigi mereväeplaneerijaid erinevatesse suundadesse esiteks suuremate lahingoperatsioonidega kaasnevad nõudmised ja teiseks nõudmised, mida esitavad stabiliseerimisoperatsioonid, kui neid tohib parema sõna puudumisel niiviisi nimetada. Esimesed tingivad selliste merealade kontrollimiseks tarviliku võimekuse olemasolu, nagu näiteks allveelaevatõrje süvavees, õhutõrje ja ballistiliste rakettide tõrje, millele lisanduvad merel baseeruvad tuumaheidutusjõud. Sellel kõigel on mõtet “sümmeetrilise”, võrdväärse konkurendi puhul, kes võib uuesti näitelavale ilmuda. Teine suund on tegelikult sihitud asümmeetrilise ohu vastu. See nõuab võimekust, mis toetab lähetusoperatsioone (merel baseeruva jõu kuvamine ning kaldaüksuste toetus ja ülalpidamine) ja mereturvamisoperatsioone (merealade seire, väikelaevade operatsioonid, koostöö rannavalvega) ning konstruktiivset ühistegevust teiste riikidega (pealveelaevad ja kaasnevad toimingud). See teinegi valik pole odav ega isegi mitte alati esimesest odavam. Liibanonis paiknenud Hezbollah’ üksuste raketi C-802 löök Iisraeli hästirelvastatud korveti Hanit pihta näitas, kuivõrd sõjaliselt nõudlikud ja tõtt-öelda ka poliitiliselt komplitseeritud sellised operatsioonid võivad olla. Meie ametivennad Ameerikas on viimasel ajal üsna avameelselt kõnelnud “pingetest … pideva rahuaegse hõivatuse ja vilumuse säilitamise vahel niisugustes olulistes oskustes, mis aitavad lahingus osaleda ja seda võita”.

Kuidas jaotada sellistes tingimustes nappe ressursse – see on