Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris
Heilika Pikkov
Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata. Heilika Pikkov
Heilika Pikkov
Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris
Heinole ja Hugole
SISSEJUHATUS
Olin 28aastane, kui hakkasin tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast, kel seljataga elu, mille igast episoodist saaks kokku panna omaette filmi. Pidasin filmitegemise ajal päevikut, et kirjutada raamat, millesarnast ise olen alati tahtnud lugeda. Ühte pikalt laagerdunud dokumentaalfilmi jõuab vaid imeväike osa kogu filmitud materjalist ja see, kuidas filmitegija on uuritavale inimesele või teemale lähedale pääsenud, on tavaliselt hästi hoitud saladus. Vaatajani jõuab üksnes kogu protsessi essents. Mida filmitegija selle kätte saamiseks läbi elas ja kuidas muutis see tema enda elu, jääb teadmata. Kindel on aga, et iga dokumentaalfilmi tegelased muudavad filmitegijat sama palju, kui filmitegija muudab nende elu. Kui selles sümbioosis sünnib midagi sügavat, siis on seda ekraanilt tunda ja see omakorda muudab filmi vaatajat.
Kirjutasin seda raamatut pikkade pausidega neli aastat. Praegu ei ole ma enam päris seesama inimene kes siis, kui alustasin, kuid ma ei hakanud meelega alguspeatükke ümber tegema. Raamatu lugu kulgeb lineaarselt ja on leidnud oma lõpliku vormi nüüd, kui filmi valmimisest on möödas aasta. Mõned ajahüpped minevikku on seotud sellega, et olen varem Iisraelis pikemalt elanud. Tegin ülikooli lõpetamise järel vabatahtlikku tööd ühes sealses väikeses telejaamas. Nii et Iisraelis kohanemise lahingu olen ma juba ammu maha pidanud. Filmi tegemiseks tuli astuda järgmine samm – ületada ennast niivõrd, et võõral maal ja üksinda oma unistus teoks teha. On palju küsimusi ja vähe vastuseid. Aga vastused, mis on, on kaalukad.
Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Ja intensiivne. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus eri religioonid eksisteeriksid nõnda risti-rästi läbipõimununa üksteise kõrval ja kuhu inimesed saabuksid nii suurte ootuste ja lootustega. Jeruusalemm on unenäoline – tihti pole võimalik aru saada, kas asjad juhtuvad unes või ilmsi. Inimesed ei tule ja ei lähe, vaid lihtsalt ilmuvad ja kaovad. Minevik lõikub teravalt olevikuga. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin peamiselt Ida-Jeruusalemmas, kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. See määrab ka minu loo fookuse. Esiplaanil on pühas linnas elavad kristlased ja nende moslemitest naabrid.
Minult on palju küsitud, kas ma teen läbi samasugust teekonda nagu minu filmi „Õlimäe õied” peategelane ema Ksenia? Mõnes mõttes jah. Ma kasvatan endas usku. Teisest küljest aga üldse mitte. Mul on pere ja lähedased, kes on minu kõige kallim varandus.
Kuidas ma kohtusin ema Kseniaga? See juhtus nii, et Гјhel pГ¤eval saabus minu mobiilile sГµnum tundmatult numbrilt, kus oli kirjas: „Ema Ksenia on praegu Eestis. Mine ja saa temaga kokku.” Ma ei tea siiani, kes selle sГµnumi saatis, aga ma aiman, et meil on Гјks Гјhine tuttav в