Minu Ghana. MajanduspГµgenik Mustal Mandril
Ethel Aoude
Paljud Euroopa noored satuvad Aafrika pinnale esimest korda turisti või vabatahtlikuna. Mina võtsin reisi ette aga hoopis isekamal põhjusel – ma tahtsin rikkaks saada. Mul oli plaan kasutada Eestis hästi toimivaid äriideid Mustal Mandril, kus kõik alles arenemisjärgus. Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina. Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.
Ethel Aoude
Minu Ghana. MajanduspГµgenik Mustal Mandril
Tänuavaldus
Suur tänu reisikaaslasele Martin Gorrisele, kes oli nii nõu kui jõuga abiks raamatusse kirja saanud üksikasju meenutades ning teksti toimetades.
Sissejuhatus
„Sinna hunnikusse pane need asjad, mis sa tahad alles hoida – küll ma leian koha, kus neid ladustada,” ütleb mulle appi tõtanud tankitõrjespetsialist, kelle majas ma korterit üürin. „Mida vaja pole, jäta siia – viskan pärast ise ära.”
Tema appituleku põhjus oli sama lihtne nagu mu viimane telefonikõne talle: „Mind koondati täna pangast, kolin homme Ghanasse.”
Käsivars alles tuikab karmidest vaktsiinidest, mis said keskpäeval tehtud juhuks, kui ma tõesti sõita otsustan, aga plaan ise tundub veel üsna utoopiline. Segipööratud kappide sisu minu ees põrandal vajaks merekonteinerit, kuid kaasasorteeritav miinimum peab mahtuma vana Foresteri pakiruumi – ja seda koos veel kahe selli asjadega. Olen ju spontaanselt liitunud reisiseltskonnaga, kel sõiduplaanid ning tähtaeg juba varem paigas.
Märksõnadeks „tehnika, riided, esmatarbekaubad”, struktureerime tankitõrjespetsialistiga lahinguväljaks muudetud korterit. Mida väiksem ning õhem hilp, seda kiirema tee kotti ta leiab – stiil ja kuluvusaste ei loe. „See ju mingi Aafrika – keda huvitab, kuidas ma riides käin?” mõtlen ma. Ja saan alles hiljem teada, et just välimuse põhjal paigutab ghanalane vestluspartneri skaalale, mille ühes otsas on „boss” ja teises „täiesti mõttetu kuju”. Ja et valge inimese puhul asendab viimast jaotust mõiste „rahatu vabatahtlik”.
Mitte kaua enne oma Aafrika-teekonna algust olen täitnud järjekordset isiksusetüübi hindamise testi. Küsimuse „Mida sa teeksid, kui kaotaksid ootamatult töö?” vastusevariandid olid: a) satuksin masendusse ja hakkaksin jooma; b) sõidaksin soojale maale puhkama ning vaataksin hiljem, mis edasi saab; ja c) asuksin kibekiiresti uut tööd otsima. Valisin kerge südamega c – nagu ikka need, kel vankumatu plaan aasta jooksul ülikool lõpetada ning Eesti panganduses karjääri teha. Hetkel aga tundus, et c-tegevuse peale kulub aasta ning pankrotistumise peale kuu.
Praeguseks olen endalegi üllatuseks elanud Ghanas pisut üle viie aasta. Käin tööl, käivitan projekte ning saan hakkama olenemata asjaolust, et elu keerdkäikude tõttu puudus mul pikemat aega isegi isikut tõendav dokument ja mu illegaalistaatus muutus tasahilju krooniliseks. Ma ei kahetse hetkeotsust võtta ette interkontinentaalne tripp läbi Euroopa ja Lääne-Aafrika Ghanasse. Kes teab, kui kaua oleks muidu võtnud aega jõuda arusaamisele, et olen kõike muud kui investeerimisnõu jagav büroodaam.
Tol pöördelisel päeval ei jõudnud ma aga isegi sõprade ja perega hüvasti jätta – minu elu kannapööret reetis ainult Messengeri staatus „Teel Ghanasse”.
SANGPOMMIGA LГ„BI AAFRIKA
„Nieleril on väga hea meel, et sina kaasa tulla otsustasid,” sõnab Martin ja asetab enda telefoni tagasi aeglustihoova juurde. „Ta oli muidu päris mures, kuidas minusugune udupea üksinda Aafrikas hakkama saab, aga sind on ta kogu aeg väga asj