Minu KambodЕѕa. Seljakotireis iseendasse
Ain Parmas
Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse. Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist. Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.
Ain Parmas
Minu KambodЕѕa. Seljakotireis iseendasse
Kadrile
SISSEJUHATUS
„Mugavustsoon ei pruugi tähendada rahuldavmugavat elu. Mugavustsoon võib hoopis tähendada leppimist nüri, kuid see-eest turvalise üksluisusega.“
Esimest korda saime sellest mõtteterast aru pea aasta enne kõnealust Kambodža-väljasõitu Tais Ko Phi Phi Leh’ saarel. Nii et tagantjärele võib öelda, et 2014. aastal kogetud „Minu Kambodža“ või õigemini „Meie Kambodža“ sai alguse juba veebruaris 2013 Tai kuningriigis täiuslikult sinirohelise veega kuulsa laguuni ääres, mis oli ülerahvastatud nagu kaubamaja osturalli. Vesi paistis põhjani läbi, inimesed paistsid põhjani läbi, meie paistsime põhjani läbi.
Me mõlemad oleme enam-vähem kogu teadliku elu töötanud kommunikatsiooni alal. Mina – Ain – alguses ajakirjanikuna, seejärel korraldanud mitme erineva ettevõtte ja asutuse palgal olles nende avalikke suhteid ning viimasel ajal tegutsenud samal erialal välise konsultandina. Kõike seda pea kakskümmend aastat ilma pikemate puhkepausideta.
Elukaaslane Kadri on jõudnud tööd rügada mõneti vähem, kuid siiski nii era- kui riigisektoris. Ta on lõpetanud Põhja-Euroopa ühe vanima ülikooli, aastal 1632 Tartusse rajatud õppeasutuse, mis ennemuiste kandis nime Academia Gustaviana[1 - Sellist nime kandis alguses Tartu ülikool, mille asutamisürikule kirjutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf alla 30. juunil 1632 Nürnbergi all sõjalaagris viibides.]. Akadeemia lõpetanule kohaselt hindab ta süsteemsust, korda ja korralikkust igas elutahus.
Jõudsime Taist tagasi Eestisse ning mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et mugavustsoon mitte ei või tähendada, vaid tähendabki leppimist olukorraga. Et pole enam energiat end sellest lahti rebida, ringjoont lõhkuda, trajektoori muuta. Või pole julgust. On elu, kus stabiilsus muutub asjaks iseeneses olenemata sellest, et see on stabiilselt painav.
Samamoodi nagu loomist ja säilitamist vajab iga kolmainsus ka hävingut, et seeläbi uueks saada. Nii küpsebki iga päevaga teadmine, et tuleb minna. Varem või hiljem, aga parem varem.
Ometi pole see lihtne. Eestimaa kubermangus kaotati pärisorjus juba aastal 1816, kuid läbi ei ole see tänapäevani. Läänelik tarbimisühiskond hoiab oma alamaid kinni igal võimalikul viisil. Suuremate seoste – nagu inimsuhted ja töökoht – kõrval on väikeseid ahelaid niivõrd arvukalt, et nende läbilõikamine vajab šivalikku jõupingutust. Ja seda eeskätt enda peas, sest ikka ja jälle tekib tahtmine miljoni lahendamist vajava pisiasja pärast käega lüüa. Selle nimi on tegelikult argus. Niisiis, tuleb minna, sest ega me nii nõrgad nüüd ka pole.
Meie esimene otsus on minna Taisse, kuid selgub, et selle riigi pikaajalise viisa hankimine on keerukas ja kulukas. Ühel juulikuu pärastlõunal jõuan internetti läbi töötades juhuslikult Kambodžani ning saan aru, et sinna me lähemegi. „Nagu Lõuna-Tai aastakümneid tagasi enne rahvahulk