Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis

Jaana Davidjants

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disainipraktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa. Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuzbergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo. Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitektuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliinlastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafitikunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksakümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile. Jaana Davidjants

Jaana Davidjants

Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis

Suurim tänu läheb mu õele Brigittale, kelle toetuse ja abita poleks see raamat iial sündinud

Aitäh:

Oliver, Heinrich, Matthias, Stefan, Georg ja Ursula, Frank, Maris, Kristo, Daniel, Erhan, Alex, Regina, Franziska, Andre, Juju ja Eda

SISSEJUHATUS

Sattusin Berliini esimest korda aastal 2004, külastades paaripäevast graafilise disaini festivali. See oli mõnusalt rahuliku rütmiga linn, laiade tänavatega ja grafititega seintel, ning vastupidiselt minu oletustele valitses Saksamaa pealinnas üleüldine boheemlik meeleolu. Eestis hakkasid mu asjad vaikselt otsa saama, lõppes suhe ja aasta hiljem sai läbi tööleping. Mõte Berliinist ei tahtnud mulle rahu anda. Nii otsustasingi aastal 2005 kandideerida praktikakohale ühes Berliini graafilise disaini agentuuris. Õppisin ära mõned fraasid nagu „Ich komme aus Estland”[1 - Olen Eestist. (saksa k)] (pooltel kordadel arvati seepeale, et tulen Islandilt), „Deutschland ist schön”[2 - Saksamaa on ilus. (saksa k)] ja „Auf Wiedersehen”[3 - Head aega. (saksa k)]. Pakkisin kaasa õpiku „Saksa keel on imelihtne”, teadmata, et see kõlav lubadus osutub kohutavaks valeks, ning tulin aastal 2006 Berliini poole tulema. Saabusin külma veebruarikuusse ühe spordikotiga, kedagi tundmata, kuid teadmisega, et esimese nädala võin veeta tulevase töökaaslase köögis.

„Eestlane on sakslase kuulekam vorm,” ütles kord mu IT-spetsialistist korterikaaslane Frank. Ma ei tea, mida Frank sellega silmas pidas, kuid tõlgendasin seda nii, et tallegi tundub Saksa kultuuriruum Eesti omaga piisavalt sarnane. Tema oli Eestis elanud, mina äsja Berliini kolinud, meile mõlemale oli suuri üllatusi suhteliselt vähe. Paralleelselt arvas Frank, et eestlased on tegelikult maailmavallutust kavandavad tulnukad. „Rahvaarvult olete te ju olematud, aga ükskõik, kuhu ka ei lähe, on mõni eestlane ees ootamas. Midagi siin ei klapi,” ütles Frank skeptilise näoga mulle, oma kuulekamale vormile hommikul kohvi valades.

Praktikatöö osutus mulle sobimatuks, kuna mind pandi tegema mõttetuid sekretäritöid. Eestis olin olnud juba art director[4 - Kunstiline juht. (inglise k)]! Pikad tööpäevad tahtsid maha tappa ning kui olin elanud Berliinis juba pool aastat, polnud ma veel korralikult linnagi näinud. Ja kuna ma ei unistanud kohalikuks reklaamiguruks saamisest, tulin esimeselt kohalt tulema, et Pictoplasma-nimelises loomekeskuses kanda kinnitada.

Pictoplasmas töötades kohtusin Felixiga, kellest sai minu parim sõber Berliinis. Teadmata, millega end täpselt seon, asutasime temaga pool aastat hiljem oma graafilise disaini stuudio.

Berliinis elatud kaheksa aasta jooksul tutvusin endaga paremini. Politiseerusin, käisin esimestel demonstratsioonidel, leidsin uusi sõpru, läksin kokku ja lahku, valutasin südant ja tervenesin. Avastasin taimetoitluse ja hankisin endale jalgratta. Õppisin saksa keelt ja heitsin meelt, et ei saa seda eales selgeks. Ja õppisin seepeale paremini selgeks inglise keele. Kolis