Г–Г¶d kollases autos
Dagmar Lamp
Raamatus jutustab oma lugu naistaksojuht, kes on sattunud selle ameti peale, sest ta surnud armastatu pärandas talle oma takso. Ette tuleb mitmesuguseid juhtumeid, mõned neist jäävad talle rohkem, mõned vähem hinge. Päris raamatu alguses aga viib elu ta kokku enesetappu kavandava mehega, kes õnneks sellest kavatsusest loobub. Küll aga jätkub ta tutvus taksojuhiga ja tutvusest areneb vähehaaval midagi rohkematki…
Dagmar Lamp
Г–Г¶d kollases autos
Who looks outside, dreams; who looks inside, awakes.
В В В В Carl Gustav Jung
Aitäh Ingale, kes mind on alati julgustanud ja hea sõnaga toetanud.
Aitäh A-le ja G-le, kes teevad taksosõidud alati huvitavaks.
Ja aitäh mu emale, kes on alati uskunud, et ma saan kirjutamisega hakkama.
Esimene sГµit: Kurva Kuju RГјГјtel
Reeded on need kõige hullemad. Ma ei suuda isegi meenutada, kui mitu korda olen ma pidanud oma autot oksest puhastama või kui mitu korda olen pidanud olema tunnistajaks tagaistmel aset leidvale eelmängule või lausa suguühtelegi. Ometi on reede õhtud ka kõige paremad – rahalises mõttes. Üks väljasõit teise otsa: klubisse, baari, hiljem jälle peolt koju, enamasti ikka kõigepealt mõnest öö läbi avatud söögikohast läbi, et pidutsemisest nõrka keha turgutada. Muidugi lastakse sel ajal taksol oodata, taksomeeter lõbusalt tiksumas, sest uut taksot ei viitsi ju keegi enam sellises konditsioonis püüdma hakata, rääkimata sellest, et klubide sulgemise ajal on pea kõik taksod pidevalt hõivatud.
Sellepärast olengi ma enamasti reede õhtul tööl. Ja enne, kui ma suudan „kiire öö” öelda, ongi juba hommik ning ma pargin uimasena auto maja ette ning vajun toas sügavasse, nägemusterohkesse unne, kus sageli külastab mind Slava… Aga tööl olles ei taha ma Slavale mõelda. Surun ta kuhugi tagumistesse ajusoppidesse ja lasen alles varahommikul koju jõudes välja.
Naistaksojuht tekitab inimestes senimaani uudishimu, kuigi ma pole enam ammu meie linnas ainuke omataoline. Võib-olla üllatab neid minu noorus või erkpunane juuksepahmak. Paljud purjus kunded uurivad sageli, miks minusugune „noor neidis” ometi roolikeeramise elukutseks valis. Tõde on, et see ei olnudki nii väga valik. Kui Slava… lahkus, jäi mulle tema auto ja mitte sentigi raha. See oli ainus loogiline valik. Ja nüüd olen ma sellega nii harjunud, et ei kujutagi end muud tegemas ette.
*
Tööle jõudes teatan Kiisule, et 11 on sõidus ning esimene klient ei lase end kaua oodata – Raekoja platsi lähedal peatab mind noor, ülikonnastatud ärimees. Sellised kliendid ei kipu üleliigselt suhtlema ning ei küsi kunagi antud rahatähest vahetusraha tagasi. Kui ma kogu aeg ainult noorte Wall Streeti haidega sõidaks, teeniksin puhtalt nende antud jootrahast poole palgale lisaks. Aga praegusel ajal on selliseid sõitjaid muidugi aina vähem ning ka jootraha ei kiputa enam nii kergekäeliselt jagama kui varem.
„Viige palun Tammele, Kaasiku tee 3.” Vähemalt on see mees viisakas. Enamasti ei oska rikkurid ei aitäh ega head aega öelda, pomisevad vaid aadressi ja seletavad vihaselt mobiiliga edasi. Mina olen nende jaoks vaid osa hallist massist; see, kelle ülesanne on neid teenindada ning teha vaikides ära oma töö. See klient aga paistab üldse olevat väga erinev tavalisest ärimees-kundest. Piilun teda ettevaatlikult tahavaatepeeglist: ta ilme on natuke räsitud ja silmad väga kurvad. Ma lausa ehmun, kui seda märkan. Minus tärkab tahtmine see kaunis noormees enda kaissu haarata.
„Kas teil on olnud sellist tunnet, et tahaks kogu maailma seisma panna ning siis, kui maailm seisab, mõned asjad ära muuta? Nii et kõik muutuks ühekorraga, maailma taaskäivitades paremaks?” küsib noormees ootamatult. Ta hääl on pehme ja meloodiline.
„Peaaegu kogu aeg. Ma olen korduvalt proovinud, seni pole veel õnnestunud maailma peatada.” Ma räägin puhast tõtt. Silme eest vilksatavad mööda kõik need õhtud viskipudeli seltsis, kui ma oma fotoalbumeid lehitsen ja silmi peast nutan. Aga sel noormehel on o