Corrida

Teet Kallas

Vaiksest suveidüllist saab äkitsi pisut pööraste süžeekäikudega armukolmnurk ja kui lisame terake müstikat ja mõne toekama pulli siis saamegi ühe eestimaise Corrida. Raamatu järgi on valmind ka samanimeline Olav Neulandi mängufilm.

Kallas Teet

Corrida

ESIMENE OSA

PAAT VГ„INA PEAL

„Reedel, 16. juunil.

Kui olla täpne, siis jõudis paat lahtisesse väinavette täna hommikul kell 11.15,” kirjutas üks tõtt ja täpsust kalliks pidav literaat hilisel õhtutunnil oma päevikusse. „Tegemist oli Veeriku saare postipaadiga,” lisas ta ääremärkuse korras, nühkis natuke aega pastakaga prilliraami ja jätkas: „Oli erakordselt ilus, ütleksin koguni, et ühemõtteliselt ülendavaid mõtteid ja tundeid sisendav juunihommik. Meri sillerdas sinirohekalt ja…”

Tõtt ja täpsust armastaval literaadil oli loomulikult õigus. Võib-olla oli tegemist koguni lühikese suve kõige kaunima hommikuga. Vesi sillerdas tõepoolest sinirohekalt, kirkalt ja rõõmsalt, ja paadi kohmakas nina rügas sellesse matsivisadusega oma vagu, paadi kohmakas vari lohises mööda pinda nagu suur märg kalts, peletades laiali noorte lestade ja ahvenate vilkaid trobikondi. Seda lohmakat paati hüüti lappajaks. Selle päras rümas agressiivselt „Mikojani”-mootor. (Täpsustused pärinevad loomulikult ülalmainitud päevikust.)

Üksiku ja lärmakana oli paat siia unustatud väina tekkinud, lastiks eri suuruses vineer- ja pappkaste, pampe, kohvreid, portfelle, seljakotte, spinninguid, kõige peal paar uhiuut spordikotti olümpiaregati embleemidega. Spordikotid kiiskasid päikeses vastu, läigatasid punasinist, sinivalget, punakollast kunstnahka, välgatasid tõmbelukuhõbedat ning ärritasid millegipärast paari kalakajakat, kes esimesest mootoripopsust saadik olid paadi kohal tiirelnud ning teineteise võidu kottidele valgeid märke lasknud.

Käilapingil, seljaga sõidusuunas, istusid sõnatult mees ja naine. Nende näod olid hajameelsed, pilgud helesõgedad. Midagi muud sarnastavat või kokkulangevat mehe ja naise juures polnud. Mees oli sügavas keskeas, suurt kasvu, lõdva turjaga kohmakas inimene. Temas oli kõike natuke liiga palju – ninajuurt, põsepalle, alahuult, lõualotti, kõhtu, tagumikku, reisi, ja ilmselt just seetõttu võis jääda mulje, nagu kipuksid nii riided kui peakategi numbri võrra napimaks jääma. Muidu oli ta tõsine inimene – raskete raamidega prillid, beež barett ja puhtakskaabitud lõug. Naine mõjus ta kõrval lausa tillukesena, noorukese vennatütrena, sire ja sujuv nagu hästitehtud iluasi. Pea kaunilt viltu, salguke silmil, sinine müts kulmule tõmmatud. Mehe nahkne kuub õlgadel, lühikesed poistepüksid jalas. Mõlemad vaatasid kaugenevat randa, Oopkauba kalasuitsutustsehhi korstnat, männiku taga kikitavat kirikutorni…

Päras istus paadimees. Paadimehe nimi oli Eimar. Eimar oli natuke vintis.

Eimar polnud sugugi liiga tihti vintis. Ainult kolm korda nädalas – esmaspäeval, kolmapäeval, reedel. Tal polnud vererõhuga kõik korras, nii et ega ta rohkem niikuinii poleks välja kannatanud. Ja see, kui rangelt võtta, oli süütu olmevinditamine, sest nimelt nendel nädalapäevadel käis Veeriku saare postimees Eimar Rand Oopkauba rannakülas, suures nagu lahjemat sorti mandrilinn, korrespondentsi ja mõnikord ka produktide järel. Oopkaubas asus terve rida elulise tähtsusega asutusi: „Peilingu” suurmajandi kolmanda osakonna kontor, külanõukogu, sidejaoskond, ilmajaam, kalasuitsutustsehh, klubi, liiklusmärgitsehh – suurkolhoosi üks abiettevõtteid, kirik, ETKVL-i kauplus „Veeriku”, ETKVL-i söökla „Oopkauba” ja kollane kiosk küla serval vahtrate vilus. Kioskil ametlikult nime polnud, head inimesed hüüdsid seda aga ammust aega hellitavalt „Alligaatoriks”. Kõikjale oli Veeriku saare esindajal asja, kõige enam aga „Alligaatori” juurde.

„Alligaatoris” ei käinud Eimar kaugeltki kannutäie hapuka õlle pärast, see tühi ei tasunud käimist – Eimar mõistis ise palju mu