Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul
Kristi Dela China
Ühel külmal veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates tegin maailma kõige ebaratsionaalsema otsuse: minust saab lohesurfar! Pärast esimest vapustavat sõidukogemust keerlesid kõik mu mõtted vaid surfamise ümber. Kuna Eesti suvi on üürike, lendasin surfiaega pikendama Filipiinidele. Nautisin ööelu pealinnas Manilas, elasin vulkaanijalamil kohalikus kogukonnas, õppisin djembe-mängu ja osalesin draakonipäise paadiga võistlustel. Leidsin Filipiinidelt täieliku lohesurfarite paradiisi. Adrenaliin on ülepurjestuses ja maatuulega sõites põhjas mis põhjas. Elul oli mulle varuks veel üks kannapööre: endalegi ootamatult loovutasin oma südame kohalikule noormehele ning sündis imearmsate pruunide mandlikujuliste silmadega plikatirts. Paraku jäi meie pisikese eesti-filipiini segaperekonna elu aga bürokraatia masinavärgi hammasrataste vahele… Kristi Dela China
Kristi Dela China
Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul
SISSEJUHATUS
Kas see on üldse võimalik? Istun Eestis turvaliste koduseinte vahel ja tunnen paanilist hirmu Filipiinidele läheneva taifuuni ees. Tunne on nii elav, justkui oleksin ise seal.
On teisipäev, 5. november 2013, ja minu Facebooki seinale tulvab üha rohkem ahastavaid postitusi lähenevast taifuunist. Esimese hooga ei pööra ma neile kuigi palju tähelepanu. Filipiinide territooriumilt käib üle keskeltläbi 19 tsüklonit või tormi igal aastal, sealhulgas 6–9 neist jõuavad maismaale. Troopiliste tsüklonite hooaeg jaguneb üldjuhul selliselt, et maikuu on aasta üks rahulikumaid, tormide tõenäosus kasvab pidevalt juunikuu jooksul ja on kõige suurem juulist septembrini. Sealhulgas aktiivseimaks perioodiks loetakse augustit ja alates oktoobrist rahuneb loodus taas.
Enamik neid torme-tsükloneid põhjustab suuri kahjustusi ja üleujutusi eelkõige riigi põhjapoolsemas osas, kus tormihirmu tõttu on mõnes piirkonnas erakordselt vähe elanikke. Riigi keskossa, kus elab enamik minu ohtratest Facebooki kontaktidest, jõuavad mööduvatest taifuunidest üldjuhul vaid tsükloni äärealale omased, tavapärasest mõnevõrra tugevamad tuuled ja vihmavalangud.
Seekord aga lisandub järgmiseks päevaks üha ahastavamate sõnumite postitusi. Igaüks valmistub lähenevaks tormiks nii kuidas oskab ja jagab õpetlikke nõuandeid teistelegi – kes käsib majade aknaid ja uksi kaitsta, kes soovitab maja ümber olevatelt puudelt-põõsastelt tuuletakistuse vähendamiseks lehed maha lõigata, kes annab nõu varuda süüa ja eelkõige joogivett.
Katastroofiline, supertaifuun, 2013. aasta võimsaim taifuun, läbi aegade suurima tuuletugevusega taifuun, mis iialgi maale on jõudnud, ning veel palju teisigi koledaid iseloomustusi leian ma asja lähemalt uurima asudes erinevatest ilmaportaalidest ja meedia netiväljaannetest.
Tunnen, kuidas süda vajub saapasäärde, kui silmad klammerduvad arvutiekraanil avatud pildile taifuun Hayani prognoositavast trajektoorist, mis näitab, et pooleteise päeva pärast põrutab ta otse üle riigi keskosa.
Olukorra katastroofilisust mõistma hakates on hetkega halvatud minu keskendumisvõime ükskõik millistele teistele tegevustele. Justkui lootuses, et maismaale ähvardava kiirusega lähenev koletis suunda muudab või üldse raugeb, avan vähemalt kord tunni aja jooksul taifuunide arengut kajastavaid portaale.
Ma pole iialgi tundnud midagi sellist, et aeg venib, nagu seisaks paigal, ja samas liigub ähvardava kiirusega. Justkui sooviks, et kõik oleks juba möödas, kuid ometigi ei taha ka, et see pihta hakkaks.
Eesti aja järgi reede varahommikul see juhtub. Samal ajal, kui minu Filipiinide saarestiku läänepoolses osas elavad sõbrad postitavad pilte tormieelsest ähvardavast vaikusest nende koduümbruses, on rahvusvahelises meedias Hayani ja kohalike omas Yolanda nime kandev armutu loodusjõud rünnanud maismaad riigi idarannikul. Meedia pasundab tuulekiirustest kuni 300 kilomeetrit tunnis. Ulatuslikud elektr