Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul

Ühel külmal veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates tegin maailma kõige ebaratsionaalsema otsuse: minust saab lohesurfar! Pärast esimest vapustavat sõidukogemust keerlesid kõik mu mõtted vaid surfamise ümber. Kuna Eesti suvi on üürike, lendasin surfiaega pikendama Filipiinidele. Nautisin ööelu pealinnas Manilas, elasin vulkaanijalamil kohalikus kogukonnas, õppisin djembe-mängu ja osalesin draakonipäise paadiga võistlustel. Leidsin Filipiinidelt täieliku lohesurfarite paradiisi. Adrenaliin on ülepurjestuses ja maatuulega sõites põhjas mis põhjas. Elul oli mulle varuks veel üks kannapööre: endalegi ootamatult loovutasin oma südame kohalikule noormehele ning sündis imearmsate pruunide mandlikujuliste silmadega plikatirts. Paraku jäi meie pisikese eesti-filipiini segaperekonna elu aga bürokraatia masinavärgi hammasrataste vahele… Kristi Dela China