Reisikirju

Fred JГјssi

Kõrvemaa kohtumised. Leedu linnujaam. Eestimaa pilvepiirilt. Saimaa rahu. Lapimaa värvimäng. Sürreaalsed ekspeditsioonid Siberis. Fääri saarte unistus. Ürgne loodus, ürgne kutse. Möödunud sajandi rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Kunagiste reisikogemustega ei ole rändajal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

Fred JГјssi

Reisikirju

JAGAMISE AEG

REISIKIRJAD. AMMUSED LOOD, mis aastatega aina ammusemaks muutuvad. MГµttemaailma ehituskivid. Mida koolitustelt, seminaridelt, kursustelt ja muudelt sedasorti kogunemistelt kaasa eriti ei saa.

Kuidagi nii võiks käesolevat valimikku lugeda ja mõista.

Enamasti on need lood varem kuuldud ja loetud. Siin on nad reas nii, et varasemad enne ja hilisemad pärast, seal vahepeal aga tänavu kirja pandud Siberi-päeviku märkmed 1984. aasta sürrealistlikult meteoriitikaekspeditsioonilt Tunguskale, kuhu nüüd vabast Eestist pääseda on küllap keeruline, kui mitte päris võimatu.

Tekste ei ole muudetud, sest kunagi võõrsilt kodumaale avanenud vaadet ei ole võimalik ega vajagi enam muuta. Tarvilikud selgitused leiduvad joone all.

Möödunud sajandi retked ja rännakud olid teistsugused kui selle sajandi omad. Sajand oli teistsugune, rändajast ärme parem räägi. Kunagiste reisikogemustega ei ole temal nüüdisajal eriti midagi peale hakata, kogunenud reisikapitaliga seevastu küll: jagada, kui jagamise aeg käes.

ГњHEL ILUSAL KEVADEL

ÜHEL ILUSAL KEVADEL AVASTASIN VAEVALT TUNNISE RONGISÕIDU kaugusel oma kodulinnast maa, kus iga puu ja põõsa taga on midagi leida. Seal nägin esimest korda põtra ja kuulsin esimest korda taevahoidjate vilehääli. Seal õppisin laukarabal liikumise ja metsaperedesse öömajale rääkimise kunsti ning sain teada, et maailmas on olemas tedrekuningad ja kahe sabaga sisalikud. Esimene mälestus mõtusekuke laulust, esimene näsiniine õis, esimene pilt kotkapessa. Öisel lõkkel oli seal salapärane kuma ja isegi kuu paistis kuuskede tagant teistmoodi kui mujal.

Hiljem sain teada, et seda toredat maad kutsutakse Kõrvemaaks. Ja ikka, kui on kevad, kui tahan, et mu ümber oleks midagi teistmoodi kui iga päev, istun rongi ning tunni aja pärast olen Kõrvemaal.

Eedi

ÜHEL ilusal kevadel sain tuttavaks Eediga. Praegugi veel, ligi kakskümmend aastat hiljem, kui matkateed mind Kõrvemaa armsaks saanud metsadesse viivad, tulevad alati meelde õhtud Eedi juures: soe tuba, petrooleumilambi lõhn, põrandal ringutav kass, päratu suure ahju peal kuivavad kummisäärikud ja klaasides aurav köömnetee.

Need olid vaiksed ja mГµnusad Гµhtud.

Eedi ei imestanud kunagi selle üle, et mis need poisid küll asja eest, teist takka metsi mööda ringi luusivad. Tal oli alati meie jaoks metsauudiseid. Eedi oskas meile igal kevadel ikka ja jälle juhatada midagi uut, mis ta talviste tööde aegu oli avastanud: oli see siis kanakulli pesa, huvitavalt murdunud puu või rebaseurud. Vahel rääkis ta meile oma jahilugusid, aga alati, kui metsast tulime, pidime Eedile jutustama omi uudiseid. Siis kallas perenaine Juuli meile kuuma köömneteed ja meie jutustasime. Eedi kuulas ja noogutas, ainult mõnikord ütles vahele kas „nonoh“ või „jajah“.

Õhtuti enne puhkama heitmist käisime üheskoos õue peal taevakaart vaatamas ja kuulamas, kas metsast ehk öökulli huikeid ei kosta. Seepeale andis Eedi meile suure sületäie kasukaid ja saatis lakka magama, sest ta ju teadis, et nii on kõige mõnusam. Aga hommiku poole ööd kobis taskulambiga üles ja näpistas meid kõiki ninast, et me varast rongi maha ei magaks ja kooli hiljaks ei jääks.

Niisugune mees oli metsavaht Eedi, kelle sagedaseks külaliseks olin ühtejärge kümme aastat.

Г–Г¶kull

ÜHEL ilusal kevadel kolis Liivoja äärde õõnsa kase sisse elama karvasjalg-kakk. Sel kevadel istusin pikki õhtuid oja kaldal või lagendiku serval ja ootasin, et väike isand endast märku annaks. Kui lõpuks kostis hämarusest ta huikamine, siis teadsin kindlalt, et Kõrvemaa