Ainus armastus
TГµnu Г•nnepalu
Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Teiste seas sisaldab kogumik pikemaid käsitlusi Betti Alveri, Aleksander Suumani, Viivi Luige, Peeter Sauteri, nagu ka Franēois Mauriaci, Michel Houellebecqi ja Jonathan Littelli loomingust.
TГµnu Г•nnepalu
Ainus armastus
AINUS ARMASTUS
Esimeses korras on alati midagi värsket ja erutavat, see jääb meelde. Esimese arvustuse kirjutamine on mul igatahes meeles, kuigi ei suuda meenutada sõnagi sellest, mida ma seal kirjutasin. Aga mäletan seda aukartusega segatud ärevust, kui ma Reigi pastoraadi kõige ülemise toa akna all (oli kindlasti kevad) püüdsin sõnu paberile (siis oli see veel paber!) ritta panna. Ma pole isegi kindel, mis raamatust ma kirjutasin, aga see pidi vist olema üks Suumani luulekogu, mida Vikerkaar Kajar Pruuli isikus oli mulle arvustada pakkunud. Ja see pidi olema kas 1986. või 87. aasta kevad. (Kõike seda on lihtne järele kontrollida, aga ma meelega püüan praegu mälu järgi pilti kokku panna: tubli unustaja, see mälu!) Olin pakkumist saades olnud nõutu, aga samas meelitatud. Mul oli tol ajal kirjanduskriitikast päris kõrge arusaamine, arvasin, et kui ka kirjanduse enda kirjutamist kusagil ei õpetatagi, siis kriitikat teevad ikka põhiliselt vastava ettevalmistuse saanud inimesed, filoloogid. Nii see tol ajal põhiliselt ka oli. Aga pakkumise võtsin ikkagi vastu, sest autor oli mulle ju armas… Tahtsin korraga kirjutada nii temast kui temale, omamoodi tahtsin väljendada oma armastust.
See esimene kord jääb kuidagi alles ka kõigisse järgmistesse kordadesse. Iga uut (proosa)raamatut kirjutama hakates on ees ja sees mälestus Piiririigi kirjutamisest 1993. aasta kevadel Pariisis. See korraga julgustab ja takistab. Kui palju lihtsam oli hakata kirjutama, kui polnud veel aimugi, mida see kõik tähendab! Lihtsalt hakata. Mulle näib, et see ongi parim eeldus kirjanduse sünniks: teadmatus, seiklushimu, suur üteldatahtmine, teadmata kuidas, kogelemine, sõnade leidmine – nagu esimene kord armastust avaldada.
Ka arvustustes on see esimene kord, olgugi et ma seda erinevalt esimese romaani kirjutamisest vaevalt mäletangi, ikka alati kohal. Seesama nõutus, aukartus. Raamat on su ees, mida öelda? Sest kunagi pole asi ju raamatus. Seal on inimesed, seal oled ise. Autor, keda võib-olla tunned (kui eesti oma, siis päris kindlasti), see või need, kellega tahad oma elamusi jagada, lõpuks küsimus, sugugi mitte nii kerge vastata iga kord: mida see raamat, selle lugemine, sinuga tegi ja miks… Aga see pole veel kõik. On ju ka oma väike poliitika, on miski, mida sa kirjanduses tähtsaks ja kalliks pead, mida tahad kaitsta ja esile tõsta, miski, millele kõigest hingest vastu vaielda… Kuidas leida õige toon? Kogemused, sealhulgas enda kogemused autorina, on õpetanud, et päris kerge on mõne tühise ütlusega, mis arvustuses on võib-olla ainult efekti pärast, inimest solvata. Aga solvata pole ju kedagi vaja. Selleks küll arvustusi ei kirjutata. Ometi ei saa arvustus olla ka neutraalne, see oleks kirjanduse solvamine. Kirjandus ju ikka teeb meiega midagi, ta paneb naerma ja nutma, ja kui ta üldse midagi ei tee, siis pole temast ka midagi kirjutada!
Mis teha, sõnapere kriitika, kriitiline jne (aga samast on pärit ka nt kriis, diskrimineerima, kriteerium) tuleb kreeka verbist κρινω – �kohut mõistma’, �otsustama’, �arvama’, �mõtlema’, �eristama’ jne. Κριτικος on aga �võimeline otsustama, kohut mõistma’. Kes on? Kellele on antud see voli kirjanduses? Ega kellelegi lõpuks ei ole ja samas võtab selle endale igaüks, kes loeb ja loetust oma sõpradega räägib, ja isegi kui ei räägi… Oma