Kirju
Evelin Ilves
Siin kaante vahel on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Need on minu isiklikud lood, millest saab kokku üks jupike elulugu. Tosina aasta jooksul on palju muutunud. Aeg, mil ma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena. Küpsetasin leiba, kasvatasin roose ja hakkasin üles ehitama põlist Ärma talu, kus Toomase perekond oli 300 aastat elanud. Presidentuur polnud siis uneski minu tulevikuplaane ohustamas. Aga elu teeb ootamatuid käänakuid. Taluperenaisest tõsteti mind rambivalgusse ning mulle sai osaks unikaalne roll presidendi abikaasana. Püüdsin leida sellestki eneseteostust ja teenida oma riiki. Kasutasin mulle antud lava, et edendada heategevust, tervist ja tervisesporti, jagasin oma mõtteid meedias. Kuni väsisin vabaduse puudumisest ja vastutöötamisest ning sain aru, et inimene peab elama ka endale.
Evelin Ilves
Kirju
Sissejuhatus
SIIN KAANTE VAHEL on kaheteistkümne aasta jagu arvamusi, mõtteid, hoomamisi, kogemisi. Olen küll üpris palju ja hoogsalt eri ajakirjadele ning ajalehtedele kolumnistina kaastööd teinud, kuid raamatuiks on varem saanud peamiselt mu kokanduslikud katsetused. „Kirju“, mida te käes hoiate, on siis esimene nii-öelda päris raamat.
Tosina aasta jooksul on palju me elus muutunud, ent üllatavalt palju on ka samaks jäänud. Aeg, mil ma oma beebiga Mulgimaa metsade vahele kolisin, tundub väga ammusena ning mõndagi tollast kirjutist loen praegu kerge muigega suunurgas, aga oma teravuses ja tundelisuses on neilgi oma väärtus. Nii mõnigi aastaid tagasi võetud seisukoht on nüüdseks otse vastupidiseks muutunud, aga paljus mõtlen samuti kui tollal.
Kõik võib muutuda, kuid mis jääb, on armastus. Oma maa, inimeste ja hingede armastus. Kogu elu ongi armastus, mis alatiseks alles jääb.
2003.В MAALE KOLIMINE
Milline nägi välja Ärma talukoht aastal 2003: ajal, mil see raamat algab ja kui sa äsja sündinud lapsega sinna kolisid?
Külastasin esimest korda Ärma talu aastal 1997. Samal aastal, kui me Toomasega tuttavaks saime. Kunagisest uhkest viieteistkümne hoonega Mulgi talust olid siis järel neljad varemed, mille Toomas oli konserveerinud – lasknud seinu lappida ja katused peale panna.
Oli plaanis ka Гјks uus hoone, mis ei oleks tehtud varemetele, sellest pidi saun saama.
Minu jaoks muutusid need neli seina ja katus mu elu esimeseks ehitusprojektiks. Kui ma 2003. aastal väikse Kadri Keiuga Ärmale kolisin, olime selle sauna valmis ehitanud. Meil oli teisel korrusel kaks hästi tillukest magamistuba, nende ees väike tööruum, kuhu mahtus parajasti kirjutuslaud ja raamaturiiul, ning esimesel korrusel kaminatuba, köök, saunaruumid. Kõik see sobis väikseks lihtsaks koduks küll.
Ja siis asusid roose istutama?
Esimesed roosid istutasin Ärmale juba enne, kui me sinna kolisime. Kui mälu mind ei peta, võis see olla 1999. aastal ja tollest suvest alates me hakkasimegi pidevalt seal käima. Varem sõitsime reedel maale ja pühapäeval tagasi, aga kui istutasin esimesed roosid, hakkasime sõitma ka kolmapäeviti, et roose kasta, sest oli hästi palav suvi.
Ja nagu hea roosivana, Juhani puukooli Juhan kord ära sõnus, et kui juba oled roosi oma käega mulda ja õitsema saanud, tahad ikka veel ja veel. Eelmise suve seisuga olen istutanud umbes 500 roosi, neist on Ärmal pidevalt õitsemas 400–450.
Kolm tundi sГµitu Tallinnast, et roose kasta?
Ei, kaks tundi ja 15 minutit!
Selles mõttes oligi loomulik sinna elama minna, et olin nii palju seda vahet sõitnud. Mind valdas suur rahu, kui ei pidanud enam sõitma, vaid võisin sinna paigale jääda.
Kui ma juba maale kolisin, hakkasin laiemalt mõtlema, mida nüüd selle iidse taluga päriselt ette võtta. Alustasime vaikselt, tasa ja targu, sest ees terenduv tööpõld oli lõputu ja mastaap hiiglaslik. Sellesse olnuks kerge uppuda. Kunagise häärberi taastamisest loobusime üsna kiiresti, sest konserveeritud kunag