Г„ravalitu. Esimene raamat

Erik Tohvri

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

Erik Tohvri

Г„ravalitu Esimene raamat

1

Rakveres peeti järjekordset laata. Laadapäevadel täitsid avara munakivisillutisega turuplatsi maameeste vankrid ja nende taha omaette ritta koondatud laiguliseks määrdunud puldantelgid. Seal olid endale koha leidnud mitmesuguste elukutsete esindajad, näiteks kingsepp, kes omavalmistatud saapaid müüs, aga oli kohemaid valmis ka sealsamas jalast võetud jalanõudele pooltallad alla lööma või pealsed ära paikama; tema kõrval kauples sadulsepp uhiuute, parknaha ja tökati järele lõhnavate hobuseriistadega. Veidi maad edasi oli endale avara telgi püstitanud päevapiltnik, ja selle ukseava juurde kogunes ilmast ilma poisikesi, kes üksteise võidu püüdsid telki sisse kiigata. Seal oli tõesti, mida vaadata – kõiki seinu katsid suured maalitud pildid kaugete tundmatute linnade vaadetega, aga oli ka idülliline metsamaastik, mille ees tagajalgadel seisis tõeline, kuigi koidest mõnevõrra näritud karu. Keset parki kõrguvat lossi kujutava pildi ees oli aga tubli varsa mõõtu puust hobune, mille seljas lapsi pildistati. Päevapiltnik ise, mustade vurrude ja siledaks kammitud juustega klanitud härrasmees, särav uurikett vestitaskust üle kõhu rippumas, seisis telgi uksel ja kutsus möödujaid sisse.

„Härrad-prouad, astuge ligi! Kõige paremad ja selgemad pildid, ainult viiskümmend marka tükk! Kui tellite kolm pilti, saate ühe pealekauba!”

Fotograafi kutset võtsid vähesed kuulda, enamik linnakodanikke kõndis sinnapoole, kus seisis kõige suurem, üleni kirevate kirjadega ilustatud telk. See oli tsirkus, ja lapsed sikutasid kättpidi oma emasid-isasid just seda vaatama. Tsirkuses näidati ahvi, kel olid riided seljas, ja karu, kes oskas tantsida. Mõnikord oli kaasas ka pesuehtne elevant, kes talitaja käest londiga terve leiva võttis ja suhu pistis. Seal olid ka kirjuks maalitud näoga tolad, kes iga kolme sammu tagant maha kukkusid ja rahvale nalja tegid. Linnas, kus peale kahe kino teisi lõbustuskohti ei olnud, oli tsirkus oodatud nii laste kui paljude täiskasvanute hulgas.

Ennast juba peaaegu täiskasvanuna tundvale Vaike Kleinbergile oli aga kogu laadamelu vastumeelne. Tema pere elas siinsamas turuplatsi servas, Makkeni talurahvakaupluse hoovipealses majas ja iga kord tungis tüütu laadasagin ka nende kahetoalisse, ilmatu suure poolpimeda köögiga korterisse. Just see köök, mille üheks seinaks oli hooneid eraldav paekivist tulemüür ja milles talveöödel tikkus vesi ämbris ära külmuma, muutus laadapäevadel rahvarohkeks, sest ema teenis perele lisasissetulekut kaugelt tulnud laadaliste majutamisega. Need olid enamasti Peipsi-äärsetest küladest kohale sõitnud talumehed, kes laatadel sibulaid ja kurke müüsid ning kellele öömajaks piisas köögipõrandale laotatud õlekotist. Magajaid mahtus põrandale isegi kümmekond, toit oli neil endal kaasas ning ema kostita