Minu New York
Diana Lotus
Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“
Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.
New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.
Diana Lotus
Minu New York
SAATEKS
Kui kirjutasin raamatu oma modellielu aastatest – „Kassikõnd“ –, jäi mul New Yorgi peatükke lõpetades kripeldama, et selle määramatu ja erilise linna kohta sai kirja õige vähe.
Petrone Print tegi aga üsna pea pärast „Kassikõnni“ ilmumist mulle ettepaneku kirjutada raamat „Minu New York“. Pidin siiski pikalt kaaluma, kas see teekond ette võtta.
Kas ma suudan selle linna lugejale piisavalt lähedale luua? Mul on New Yorgiga sügavalt isiklik suhe – ja on üsna keeruline leida kirjutades balanss siiruse, kuid mitte alasti kiskumise vahel. Seda enam, et lugusid pakub see linn küllaga: lugusid, mis juhtunud minu endaga või minu ümber.
Juba ainsa metroosõidu jooksul võib ühel pingil reas istuda kogu maailma usundite kaleidoskoop: rätikuga mosleminaine parukat kandva ja musta rõivastatud juuditari kõrval, katoliiklik preester, rist jämeda keti otsas kaelas, oranži rõivastatud budistlik munk, tõsine Ida-Euroopa ehitusmees. Nende vahele mahub lõbusailmeline rastapatsidega vana muusik ja Wall Streeti valgekrae. Mina mahun sellele pildile üsna loomulikult, sõitmas varahommikul võtteplatsile või loksumas Plaza hotellist töölt õhtul hilja kodu poole.
Läheb juba kümnes aasta, mil ma New Yorki tundma õpin. Iga erinev linnajagu, mida ajutiselt oma koduks olen saanud pidada, on toonud minu ellu uusi inimesi, kellest mõned jäävad kiiresti muutuvatel eluetappidel pikemalt minu kaaslasteks, kuid paljud vaid ajutisteks külalisteks, kes kirjudest päevadest läbi tuhisevad ja kellega seostuvad majad, tänavad ja unistused, mis juba minevikku maha jäänud. See on hullumeelse tempoga linn.
New Yorgis on ka hulganisti eestlasi, kellel on minust tunduvalt kaalukam kogemuste pagas ja kes suudaks selle linna ilmselt palju osavama sõnaseadmisega lahti mõtestada. Aga eks igaühel ole oma lugu jutustada ja minu „Minu New Yorgi“ kõrvale mahub vabalt palju teisi Eesti lugusid sellest ammendamatust ja metsikust linnast, mis mulle siin elatud aastate jooksul nii koduseks on saanud.
See linn on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mulle mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on ta mind ka veel suuremalt unistama õpetanud.
Niikaua, kui see vana vГµrgutaja mind unistama innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.
В В В В New York,
В В В В talv 2016
PEARL STREET
Ma olen viieteistkümneaastane, mul on kõrge palavik ja ma seisan detsembrikuises tuledesäras keset Times Square’i. Olen pärast aastast tiirutamist Tōkyōs, Milanos ja Madridis jõudnud New Yorki, kus pean siinse agentuuri kutsel kohtuma fotograafide ja võimalike tulevaste klientidega.
Mul on seljataga kiire päev ja oleme nüüd tüdrukutega minu modelliagentuurist linna peal uudistamas. Palavikuhämus päevad on möödunud nagu Imedemaa Alice’il möirgava, kuid siiski kütkestava koletise kõhus. Segadus on suur, aga ma olen lasknud koletise meeldivatel käsilastel ennast