Minu Bali. Oma väe otsingul
Jesper Parve
Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha.
Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid… Praegugi näen silmi sulgedes päikest viirukiudus Ubudi linnakese kohale tõusmas ja kuulen hommikupalveid, kus tänatakse universumit kõige ilusa eest.
Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada… Minu lugu räägib sellest, et kõige alus on soov ja usk.
Jesper Parve
Minu Bali. Oma väe otsingul
Mu pojale Aaron Troyle – et sa ei väsiks iial avastamast tundmatut.
Tahan olla pigem tuhk kui tolm!
Eelistan, et mu tuluke põleb eredalt särades läbi, mitte ei lämbu kõdu kätte.
Olen pigem ülim meteoor, iga minu aatom oivalises säras, kui unine ja püsiv planeet.
Inimese eesmärk on elada, mitte olla.
Ma ei raiska oma päevi, püüdes neid pikendada.
Ma kasutan mulle antud aega.
    – Jack London
Kaart
EESSГ•NA
,,Pea meeles, et sa vastutad nüüd kahe inimese eest,“ äratab äia patsutus õlale mind veidrast rammestushetkest.
Jääme Tallinna lennujaamas korraks istuma ja mina kaon kuhugi sügavale mõtteisse. Kas ma teen ikka õigesti, viies oma väikse lapse metsikule saarele ainult selleks, et oma unistusi täita? Kuid kohe astume läbi otsustavate väravate, mis viivad meid eemale turvalisest ja tuttavast kodust. ,,Jah, tean seda,“ vastan äiale.
Lennukis istudes lööb minusse aga esimest korda sisse kõhklus. Sõbrad ei suuda uskuda, et meie praeguses eluetapis on selline reis üldse võimalik, ja vanemad arvavad, et nii väikse lapsega ei tasu ohtlikku retke ette võtta. Aga mulle meenub ühe reisiselli humoorikas mõttetera: „Tätte ja Matvere moodi reisivad kõik arenenud riikide pensionärid – selles ei ole midagi erilist.“ Ja samamoodi reisitakse veelgi väiksemate lastega veelgi ohtlikumates riikides kui Indoneesia.
Olen enne lennukile minekut kogu tänase hommiku kolides mõelnud ainult sellele, miks ma oma elus nii palju pahna olen kokku kogunud ja miks kurat see kell nii kiiresti liigub. Pärast sellist kiirustamist ei suuda ma kahjuks midagi intelligentset välja mõelda ja varem ostetud reisipäevikusse jõuab Tallinna lennujaamas vaid Aaroni joonistatud poolik kala.
Lend Helsingisse möödub kenasti. Pärast lennuki maandumist ja lennujaamas seiklemist saan lõpuks maha istuda ja natukenegi mõtteid korrastada. Mida tähendab tegelikult meile see seiklus? Mulle on see ennekõike millegi suurema kui meie ise otsimine. Võib-olla olen olnud liiga isekas ja surunud liiga palju peale oma soove ja unistusi, et järjekordselt minna uurima, kas teisel pool on kõik rohelisem. Kas ikka peab kõike nii dramaatiliselt tegema? Oleme minemas, kuid ei tea, millal tulemas. Normaalne pere käib talve jooksul paar nädalat puhkamas, et siis edasi toimetada, miks siis meie nii lõplikult läheme? Kuid olen aru saanud, et kui minu unistused ja nende elluviimine mind natukenegi ei hirmuta, siis ei tunne ma nende täitumisel mingit erilist eufooriat või rahuldust. Samas olen teadlik ka sellest, et enamik mu unistusi ei täitu kunagi, sest kui jõuan juba päris lähedale, siis asendub see unistus veel suurema unistusega. Ma pean sellega lihtsalt leppima.
Lisaks tahan viimaks lasta endast välja voolata kõikidel jamadel, millega ma olen end aastate jooksul sidunud ja mis mulle tegeli