Kus sa ka poleks

Cara Walton

Deborah pole oma õde näinud ajast, mil too mehele läks ja Toft-Warreni mõisa elama asus. Pärast isa surma asub ta aga Ida-Inglismaa tasandike poole teele, et Beatrice’i külastada. Kuid jaamas ei ole tal kedagi vastas. Veelgi enam, ta kuuleb, et Toft-Warreni mõis põles paar päeva tagasi maha ja ta õde hukkus tules. Kuid kas tegu oli ikka vaid õnnetusjuhtumiga?

Cara Walton

Kus sa ka poleks

1.В peatГјkk

TA OLI JUBA TUNDE teel olnud, kuid ikka veel ei suutnud oma väsinud silmi sulgeda. Sünge maastik lummas. Enamgi veel, see ebasõbralik avarus kutsus esile äreva eelaimuse, justkui ootaks teda ees midagi sellist, millega ta kokku ei tahaks puutuda.

Milline tobedus! Deborah püüdis end kokku võtta. Hommikul oli ta ärganud hea tujuga, rõõmustades eelseisva kohtumise üle Beatrice’iga, keda nähes võiks ta lahti saada viimaste nädalate kurbusest. Isegi siis, kui Beatrice oleks sama kergemeelne, ekstravagantne ja egoistlik nagu alati, oleks see tema jaoks suurepärane hingetõmbeaeg.

Rong hakkas sihtkohale lähenema. Deborah’ rõõm haihtus äkitselt ja teda haaranud ärevus muutus nii tugevaks, et oli lausa hirmutav. Kogu selle aja, mis ta oli välismaal veetnud, võttes vastu otsuseid ja tulles toime raskustega, polnud Deborah kunagi hirmu tundnud.

Ta oli rohkem kurnatud, kui ta endale tunnistas. Eriti viimastel tundidel. Lauge tasandik erines jahmatavalt Pentland Hillsi küngastest, kus Deborah paar päeva tagasi oli viibinud. Hoopiski ei sarnanenud see metsaga kaetud Karlsbadi ümbruse mäenõlvadega, kus nad isaga pikka aega olid elanud.

Šotimaal ja Böömimaal rikkusid mets ja mäed sirge horisondi. Kuid siin, soisel Ida-Inglismaal tundus horisont sünge septembritaeva taustal peene pliiatsijoonena.

Lõpuks sulges Deborah silmad. Viieteistkümne minuti pärast jõuab ta väikesesse jaama, millest ta siiani kuulnudki polnud, ja veel poole tunni pärast ootab teda Beatrice.

Kui Deborah uuesti silmad avas, uudistas vastas istuv vanapaar tema riideid. Must villane mantel ja peakate rääkisid ise enda eest.

“Kas teid sundisid seda teekonda ette võtma kurvad sündmused perekonnas?” küsis naine sõbraliku uudishimuga.

“Ei,” kostis Deborah, “see kõik on nüüd möödas. Sõidan lihtsalt sugulastele külla.”

“Olete kaugelt?” ei jätnud naine.

“Edinburghist.”

“Pikk teekond, et seda üksinda ette võtta.”

Naise hääles oli kuulda kerget hukkamõistunooti. Oli kombeks, et korralikest perekondadest noored leedid läksid pikale teele vähemalt ühe teenija saatel. Deborah’le meenusid kõik reisid, mida ta oli pidanud üksi tegema, ja ta vastas jahedalt:

“Olen harjunud kõrvalise abita toime tulema.”

Tema vastas istuv härrasmees lubas endale kerge muige. Ilmselt jagas ta oma abikaasa vaateid, kuid tõenäoliselt huvitas teda ka vastupidine – noore leedi pisut väljakutsuv seisukoht.

Edasiste küsimuste vältimiseks toetas Deborah pea istme peatoele ning hakkas aknast välja vaatama. Möödalibisevat maastikku märkamata süüvis ta mälestustesse valude käes kannatanud ratastoolis isast, keda ta oli raviallikate juurde viinud ühest kohast teise, riigist riiki. Ta andis endale aru, millise raske koorma ta oli enda kanda võtnud. Need viimased aastad isaga polnud kaugeltki kerged. Deborah surus endas alla vabanemise tunde.

Kolme aasta jooksul oli ta isaga sõitnud ühest Euroopa kuurordist teise. Pärast haavatasaamist invaliidistunud kolonel Richie hakkas haigusele küll mehiselt vastu, nii nagu oli võidelnud lahinguväljal, kuid raske haigus viis ta sageli meeleheitele.

“Ela endale, mu laps.” Deborah oleks nagu jälle isa häält kuulnud. “Ma ei suuda taluda, et oled end minu külge aheldanud. Leia mulle hooldaja ja jäta mind. Said aru? Lõpetame selle mõttetuse.”

Tema aga rahustas ja virgutas isa, teades, et mida kindlamalt too ennast hüljata palub, seda enam ta teda vajab. Kõik lõppes sellega, et isa jättis maha tema.

Kolonel Richie maeti Edinburghis kõigi sõjaväeliste auavalduste saatel. Veetnud p