Kultuur ja eetika
Albert Schweitzer
Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.
Albert Schweitzer
Kultuur ja eetika
KULTUURI ALLAKГ„IK JA TAASLOOMINE
Kultuurifilosoofia
Esimene osa
Proua Annie Fischerile sügavas tänumeeles
Eelmärkus
Esimesed visandid sellest „Kultuurifilosoofiast”, mille kaks esimest osa nüüd avaldatakse, ulatuvad tagasi aastasse 1900. Välja töötatud sai see aastail 1914–1917 Aafrika ürgmetsas.
Trükikorrektuuri lugemise eest pean tänama oma naist ja oma sõpra Karl Leyerit.
Veebruar, 1923.
В В В В ALBERT SCHWEITZER
I peatГјkk
Filosoofia süü kultuuri allakäigus
Me elame kultuuri allakäigu märgi all. Seda olukorda ei tekitanud sõda. Ta ise on üksnes selle ilming. Mis oli vaimselt antud, see muundus faktideks, mis nüüd omakorda igas suhtes kahjustavalt vaimsele tagasi mõjuvad. Materiaalse ja vaimse vastastikune toime on võtnud halbaennustava iseloomu. Allpool võimsaid kärestikke triivime õudustäratavate keeristega vooluses. Kui on üldse veel lootust, võime ainult tugevaima pingutusega oma saatuse sõiduriista ohtlikust kõrvalharust, kuhu me sel hälbida lasime, peavoolu tagasi juhtida.
Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõtelnud kultuuri üle järele. Sajandivahetusel ilmus kõige mitmekesisemate pealkirjade all hulganisti teoseid meie kultuuri kohta. Nagu mõnele salajasele märgusõnale kuuletudes ei üritanud nad meie vaimuelu seisu kindlaks teha, vaid huvitusid eranditult sellest, kuidas see oli ajalooliselt tekkinud. Kultuuri reljeefkaardile kanti täheldatud ja väljamõeldud teid, mis üle ajaloolise maastiku orgude ja mägede viisid renessansist 20. sajandini. Autorite ajaloomeel pühitses triumfe. Neilt õpetust saav inimhulk tundis rahuldust, et ta võis mõista oma kultuuri nii paljude, läbi aastasadade toimivate vaimsete ja sotsiaalsete jõudude orgaanilise produktina. Keegi aga ei võtnud käsile meie vaimuelu inventuuri. Keegi ei kontrollinud seda mõttelaadi suursugususe ja tõelisele progressile viiva energia koha pealt.
Nii astusime üle sajandikünnise vankumatute kujutlustega meist endist. Mis tollal meie kultuurist kirjutati, see kinnitas meie siirast usku tema väärtusse. Kes kahtlust avaldas, seda vaadati üllatunult. Mõned, kes olid juba segaseks minemise äärel, pidasid kinni ja pöörasid tagasi suurele teele, sest neil oli hirm kõrvaleviivate radade ees. Teised käisid neid radu, kuid vaikides. Neis kääriv mõistmine määras nad üksildusele.
Nüüd on kõigile ilmne, et kultuuri enesehävitamine käib täie hooga. Mis temast veel püsibki, pole enam kindel, vaid seisab veel üksnes sellepärast püsti, et ta ei tundnud hävitavat survet, millele muu ohvriks langes. Kuid seegi rajaneb veerkivil. Järgmine mäevaring võib ta kaasa viia.
Kuidas aga kultuurienergiad hääbusid?
Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas, ühiskonna materiaalseist ja vaimseist ülesandeist, rahvaste suhtumisest üksteisesse ja nende kokkusulamisest ülimate vaimsete sihtidega ühendatud inimkonnaks. Filosoofias ja avalikus arvamuses olid need eetilised mõistuseideaalid hakanud väitlema reaalsusega ja olusid ümber kujundama. Kolme või nelja põlvkonna jooksul oli kultuurimõttelaadi ja kultuuriolude vallas sel määral edu saavutatud, et kultuuriajastu näis olevat lõplikult kätte jõudnud ja tema edasiminek peatumatu.
Kuid 19. sajandi keskpaiku hakkas see eetiliste mõistuseideaalide väitlus tegelikkusega vaibuma. Järgnevate aastakümnete jooksul jäi ta