NГµnda kГµneles Zarathustra
Friedrich Nietzsche
Friedrich Nietzsche (1844-1900), saksa filosoofi, teadlase, luuletaja ja usukuulutaja põhiteos, tema vaimu ja hinge süntees, ülemlaul uutest väärtustest, aga ka rõõmulaul vanade väärtuste purustamise ekstaasist. "Nõnda kõneles Zarathustra" on üks neist tähtteostest, mis jäävad igavesti ühevõrra ajakohasteks ja ajakohatuiks, ehk nagu Nietzsche ise ütleb, raamatuks kõigile ja ei kellelegi.
Friedrich Nietzsche
NГµnda kГµneles Zarathustra
ESIMENE OSA
Zarathustra eeskГµne
1
Kui Zarathustra oli kolmkümmend aastat vana, jättis ta oma kodumaa ja oma kodumaa järve ning läks mägedesse. Siin nautis ta oma vaimu ja üksindust ega väsinud sellest kümnel aastal. Viimaks aga muutus teiseks ta süda, – ja ühel hommikul ta tõusis koidukumal, astus päikese ette ja kõneles talle nõnda:
„Sina suur taevakeha! Mis oleks su õnn, kui sul poleks neid, kellele paista!
KГјmme aastat sa oled tГµusnud Гјles mu koopani: sul oleks kГјllalt saanud oma valgusest ja sest teest ilma minuta, mu kotkata ja mu maota.
Kuid me ootasime sind igal hommikul, vГµtsime sinult su kГјlluse ja Гµnnistasime sind selle eest.
Vaata! Ma olen küllastunud oma tarkusest, nagu mesilane, kes korjanud liiga palju mett, ma tarvitsen sirutuvaid käsi.
Ma tahaksin annetada ja välja jagada, kuni kord jälle rõõmsaks saavad targad inimeste keskel oma rumalusest ja vaesed oma rikkusest.
Seks pean astuma alla: nagu teed sinagi õhtul, kui lähed mere taha ja viid allilmalegi valgust, sa ülirikas taevakeha!
Ma pean nagu sinagi minema looja, nagu nimetavad seda inimesed, kelle juurde ma igatsen laskuda.
Siis õnnista mind, sina rahulik silm, kes sa kadeduseta võid näha suurimatki õnne!
Г•nnista peekrit, mis valmis on Гјle voolama, et kullana voolaks tast vesi ja kannaks kГµikjale su Гµndsuse helki!
Vaata! See peeker tahab jälle saada tühjaks, ja Zarathustra tahab saada jälle inimeseks.”
NГµnda algas Zarathustra loojak.
2
Zarathustra laskus üksinda mägedelt ja keegi ei tulnud talle vastu. Aga kui ta jõudis metsa, seisis korraga ta ees vanake, kes oli jätnud oma püha onni, et metsast otsida juuri. Ja nõnda kõneles vanake Zarathustrale:
„Ei ole võõras mulle see rändaja: mõne aasta eest ta läks siit mööda. Zarathustra oli ta nimi; aga ta on teiseks muutunud.
Tookord sa kandsid oma tuhka üles mäele: kas nüüd tahad viia oma tuld alla orgudesse? Kas sa ei karda tulesütitaja karistust?
Jah, tunnen ära Zarathustra. Selge on ta silm, ja ta huuled ei peida jälkuse jälgi. Kas ta ei käi ehk seepärast nagu tantsides?
Teiseks on muutunud Zarathustra, lapseks on saanud Zarathustra, Г¤rganud on Zarathustra: mis tahad nГјГјd magajate mant?
Nagu meres sa elasid üksinduses, ja meri kandis sind. Häda, sa tahad astuda maale? Häda, sa tahad jälle ise kanda oma keha?”
Zarathustra kostis: „Ma armastan inimesi.”
„Miks, ütles pühak, olen siis mina tulnud metsa ja kõndu? Eks mitte seepärast, et liialt armastasin inimesi?
Nüüd armastan jumalat: inimesi ma ei armasta. Inimene on mulle liiga puudulik olend. Inimest armastada oleks mu surm.”
Zarathustra kostis: „Mis kõnelesin ma armastusest? Ma viin inimestele annetuse.”
„Ära anna neile midagi,” ütles pühak. „Pigemini võta neilt midagi kergemaks ja kanna seda nendega ühes – see oleks neile suurim häätegu: kui vaid see on hää sulle endale!
Ja kui tahad neile anda, siis ära anna rohkem kui almust, ja lase neid sedagi nuruda.”
„Ei,” kostis Zarathustra, „almust ma ei anna. Seks pole ma küllalt vaene.”
Pühak naeris Zarathustrat ja kõneles nõnda: „Siis oota enne, et nad su aarded vastu võtavad! Nad ebalevad üksiklasi ega usu, et tuleme annetama.
Meie sammud läbi tänavate kõlavad neile liiga üksildaselt. Ja kui nad öösi oma voodis olles kuulevad kedagi kõndivat, kaua enne kui päike tõuseb, siis küsivad nad endilt: kuhu hiilib see varas?
Г„ra mine in