Väike valge riik
Abdul Turay
Neli aastat tagasi ilmus arvamuslugu, mis kandis pealkirja "Väike valge riik ja must president". Sellest ajast on Abdul Turay sulest taolisi Eesti elu julgelt ja otsekoheselt lahkavaid arvamusveerge ilmunud hulgi. Oma raamatus võtab ta teema ette põhjalikumalt. Abdul Turay on sündinud 1967. aastal Inglismaal Chelmsfordis ning õppinud Londoni Metropolitani ülikoolis (London Met), New Yorgi osariigi ülikooli Cortlandi kolledžis ja Soomes Tampere ülikoolis. Enne 2008. aastal Eestisse tulekut töötas ta mitmel kohal Briti valitsuse juures, muu hulgas kõnekirjutajana, kes koostas vastuseid ministritele parlamendis esitatud küsimustele. Ehkki Turay on veetnud suurema osa tööaastaid ajakirjaniku ja võrgulehe toimetajana Ühendkuningriigis, on ta saanud reporteripraktikat ka Kaug-Idas, töötades Taipeis ajalehtede Hong Kong Standard ja China News jaoks.
Sissejuhatus
Kuna ma ei saa eeldada, et lugejad teavad, kes ma olen ja kuidas see raamat ilmavalgust nägi, siis oleks ilmselt mõttekas ennast tutvustada.
Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal, et teha tööd ühe väga väikese meediaväljaande heaks.
Eestisse tulles mõlgutasin naeruväärseid Walter Mitty[1 - Walter Mitty on James Thurberi lühijutu „Walter Mitty salajane elu” (ilmus esmakordselt 1939. aastal ajakirjas The New Yorker) tegelane. Filmiversioon valmis 1947. aastal. Mitty on unistaja, kelle maine eksistents on teravas vastuolus maailmaga, mille ta ise enda jaoks loob ja milles ta on spioon, hävituslendur ja muidu kangelaslik kuju. Ingliskeelsetes maades on temast saanud tänapäevase folkloori tegelane. – A. T.] laadseid fantaasiaid. Kujutlesin end minemas pidulikule üritusele, kus keegi astub mu juurde ja ütleb kõlavalt:
„Ahhaa, härra Turay. Teie viimane artikkel meeldis mulle väga.”
Ja ma vastan: „Suur tänu, härra president.”
Sõber, kellele ma seda rääkisin, naeris ja ütles, et midagi säärast ei juhtu ilma peal.
Kolm aastat hiljem Гјtles Eesti erudiidist president Toomas Hendrik Ilves mulle tegelikult:
„Üks väheseid asju, mida ma tõesti ootan, on teie artiklite lugemine.” Meedias töötava mustanahalise britina moodustan ma üheliikmelise vähemuse. Kirjutan väga proosalisel põhjusel.
Kindlasti on neid, kes arvavad, et ma ei peaks üldse kirjutama. Tundsin üht noort daami – oletame, et tema nimi on Liina –, kes pidas seda minust ülbeks, et ma kirjutan. Tema seisukohta jagavad üsna paljud.
Enamikku autoreid kritiseeritakse selle pärast, mida nad kirjutavad. Mind kritiseeritakse selle pärast, et ma üldse kirjutan.
Liina ja temataolised väidavad, et ma ei ole eestlane ega peaks seetõttu üldse Eestist kirjutama. Täiesti õige, ma ei ole eestlane ja mul ei olnud enne siia elama asumist Eestiga mingit pistmist. Õige on seegi, et ma ei ole siin kuigi kaua elanud. Kuid ehkki ma räägin eesti keelt õige vähe, tulen lugemisega üsna hästi toime.
Selle maailma Liinad tГµlgendavad tegelikkust sihilikult valesti. Ma kirjutan, sest mind on kirjutama palgatud ja mulle makstakse selle eest.
Nii lihtne see ongi. See on töö.
Vahel vГµib kirjutamine olla piinarikas ja tГјГјtu. Ma ei kirjutaks arvatavasti midagi, kui mulle selle eest ei makstaks.
Eestis kirjutama hakates töötasin interneti kaudu ja sellepärast polnud keegi mind kunagi näinud. Igat värvi meedias leidus isikuid, kes hakkasid küsima, kas ma ikka olen reaalne inimene. Mure muutus ärevuseks, kui hakkasin üha rohkem ja rohkem kirjutama Eesti poliitikast. Kuidas oli võimalik, et üks mustanahaline välismaalane kirjutab sügavuti Eesti poliitikast?
Ajakirjandusringkonna esindajad hakkasid kartma, et nad on langenud Гµela vembu ohvriks. Ka guugeldamisest ei olnud abi. Minu nimi on tegelikult Гјsna levinud. Ma ise ei ole toimetustes peetud vestluste juures viibinud, kuid vГµin neid ette kujutada.
„Kust te teate, et ta on tõeline? Ameerika Ühendriikides töötab üks Abdul Turay Montanas kokana, teine