Serval
Hans Platzgumer
Varasel hommikutunnil võtab üksik mees ette rännaku mäe tippu. Seal üleval, maailma serval kivi peal istudes on tal ees kümme tundi valget aega. Sellest peab piisama, et panna tundmatule lugejale mõeldes kirja elusündmused, mis on toonud ta siia kaljuservale, jättes talle vaid tühjad käed. On ta mõrvar? Või üksnes aitas sihikindlalt inimesi, kes olid talle lähedased? Kui päev loojub, jääb teha veel vaid üks viimane samm.
Kõik karate põhireeglid algasid sõnaga hitotsu – esiteks … Kõik olid samavõrd tähtsad, ükski polnud olulisem, ükski polnud vähem oluline kui teised. Ka täna, kui ma istun siin Bocksbergil ja kirjutades minevikku meenutan, märkan, kuidas mu elu hetked üksteise alla mattusid ja kõik omandas tähenduse alles kogusummana. Vaid tagantjärele muutuvad selgeks seosed, mis ühendasid kõiki mu elu hitotsusid.
Alpi mägede keskel üles kasvanud, kuid erinevais maailma paigus elanud mitmekülgselt andekas austerlane Hans Platzgumer (1969) kogus juba enne kirjutamisega alustamist tuntust helilooja ja muusikuna ning on harrastanud erinevaid stiile alternatiivrokist ja pungist elektroonilise ja teatrimuusikani. Ta on olnud Grammy nominent ja mängib mitmeid pille, tema arvel on 60 albumit ja üle 1000 kontserdi üle maailma.
Alates 2005. aastast on ta olnud haaratud kirjutamisest ning suurima menu tema romaanidest on saavutanud just 2016. aastal ilmunud „Serval“ (Am Rand). Kirjanikuna huvitavad Platzgumerit eksistentsiaalsed teemad ja äärmuslikud olukorrad: hall tsoon elu ja surma vahel, vastutuse võtmine, valikute eetilisus, piirsituatsioonid, milles avaldub inimese tõeline olemus. Tema kirjutamisstiil on napp ja peaaegu lakooniline, ent lummav oma lihtsuses. Ka keeruliste teemade käsitlemisel ei kaldu Platzgumer ilustustele ega sentimentaalsusele; ta ei moraliseeri kunagi, vaid jätab hinnangu andmise lugeja hooleks.
Hans Platzgumer
Serval
Kui kГµik teed on suletud,
jääb üle vaid tee üles.
Franz Werfel
Tipp ja sügavik –
see on nГјГјd Гјheskoos!
Friedrich Nietzsche
Millalgi jõuab igaüks kohale. Seisab, lamab või istub, nii nagu mina nüüd siin mäetipus. Tunneb ära selle joone, mille saab kõigele alla tõmmata. On jõudnud punkti, kus elu hakkab sarnanema iga teise omaga, igaüks ühtviisi armetu, kuid mitte ükski piisavalt armetu, ja igaüks ühtaegu nii liiga pikk kui ka liiga lühike.
Täna on minu päev. Vähem kui kümne tunni pärast vajub päike läände ja minu jutustus pimedusse. Ma tahan panna kirja, kuidas ma olen siia jõudnud.
Võib-olla on see vajadus endast teada anda pärandus kristlikust maailmavaatest, mida on mulle algusest peale lakkamatult pähe surutud. Ju see mu emal siiski õnnestus, kui väga ma ka vastu punnisin. Kalju on nüüd mu pihitool ja ma avan end teile, tundmatu naine või mees. Võib-olla on see argpükslik, nõrk, aga täna tunnistan ma endale argust ja nõrkust, kõike. Ma tohin kõike, sest ma olen kohale jõudnud, neljakümne kahe aasta möödudes kohale jõudnud, üles Bocksbergi mäele.
Kui võitlus teeb inimesest inimese, kuulub ta juurde ka võitlemisest jutustamine ja võitlemise lõpetamine. Ma ei tea, kas ma suudan seda. Kui mitte, mis siis? Lõunatiroollane ei saa tõusta mäkke, ilma et roniks selle tippu. Enne sihtpunkti jõudmist ringi pööramine nõuab temalt rohkem eneseületamist kui sinna jõudmine. Kuid õhtu on veel kaugel. Päike on vaevalt tõusnud üle kaljuste mäetippude kagus, olgugi et koitis juba ligi kaks tundi tagasi, kell 7.39, neljapäeval, 11. oktoobril 2012, kui täpne olla. Ja täpne tahan ma nüüd olla, kõik muu oleks ajaraiskamine.
Hitotsu
Ma ei hakanud temaga sel teemal kunagi pikemalt vaidlema, kuid talitsesin sestpeale sisemist sundi laud juba Гµhtul hommikusöögiks Г¤ra katta. Nii ka eile. Siiski olin toolile valmis laotanud riided, mida tГ¤na kannan: tuulejope, paksu dЕѕempri, pikad aluspГјksid, villased sokid ja termokindad. Гњks pime mees Гјtles mulle kunagi: kui oled hГ¤sti organiseeritud, ei mГ¤ngi mingit rolli see, kas sa nГ¤ed vГ