Facebook: sotsiaalvГµrgustiku efekt

David Kirkpatrick

Liialdamata võib öelda, et Facebook on muutnud ühiskonna sotsiaalset struktuuri. Veidi enam kui poole aastakümnega on Facebook kasvanud ülikoolileiutisest miljonite kasutajatega ülemaailmseks sotsiaalvõrgustikuks. Facebook on üks kiiremini kasvavaid ettevõtteid ajaloos, millest on saanud nii teismeliste kui ka miljonite täiskasvanute igapäevase suhtluse lahutamatu osa. Uurides ettevõtte põnevat ajalugu ja selle mõju meie elule jutustab David Kirkpatrick, kuidas Facebook loodi, miks see firma nii edukas on ja mida toob neile tulevik. Autor laseb lugejal pilgu heita Facebooki looja ja juhi Mark Zuckerbergi ellu, kes on ettevõtte peadpööritava edu üks keskseid tegelasi. Käesolevas teoses kirjeldab Kirkpatrick, kuidas Zuckerberg järjekindlalt keeldus oma nägemuse ja ideaalide osas kompromissile minemast, pidas firma kasvu kasumist tähtsamaks ja usub tänaseni, et Facebook kujuneb peagi domineerivaks suhtlusvahendiks kogu internetis. Teel selleni on firma loonud miski, mis on muutunud ülemaailmseks sotsiaalsuseks ning mõjutanud poliitikat, ärimaailma ja isegi meie enda identiteeti. „Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt“ uurib ja analüüsib ühiskonna uusi tähendusi.

Elenale ja Clarale

Proloog

Oscar Moralesel oli mõõt täis. Colombias, tema kodulinnas Barranquillas, oli pühade aeg, äsja oli saabunud 2008. aasta. Lahke loomuga ehitusinsener, kellel oli kaasasündinud anne ka arvutite peale, veetis koos oma suure perega rannapiirkonnas idüllilist puhkust. Vaatamata pühadele mõtles Oscar, nagu ka suur osa tema kaasmaalastest, kurbi mõtteid väikese poisi Emmanueli kannatustest.

Emmanuel oli nelja-aastane poiss. Ta oli Clara Rojase poeg, keda hoiti kuus aastat Colombia džunglites pantvangis. Poiss sündis, kui ema oli Colombia Revolutsiooniliste Relvajõudude ehk Rahvaarmee pantvang. Selle partisaniorganisatsiooni hispaaniakeelne lühend on FARC. FARC-il oli pantvange kokku seitsmesaja ringis, nende hulgas ka Colombia presidendikandidaat Ingrid Betancourt, kes rööviti koos Rojasega 2002. aasta valimiskampaania ajal.

Kaastunne ja kurbus FARC-i pantvangide lootusetu olukorra pärast oli Colombia inimeste igapäevaelu lahutamatu osa. Pidevalt valitses hirm selle ees, mida mõjuvõimas ja mõrtsukalik partisaniarmee võib riigi õõnestamiseks järgmiseks ette võtta.

Emmanueli juhtum oli meedias äsja erakordselt suure tähelepanu alla sattunud. Venezuela president Hugo Chavez oli mõnda aega püüdnud FARC-iga läbirääkimisi pidada, et Betancourt ja teised pantvangid vabastataks. Detsembri lõpus teatasid partisanid kõikide üllatuseks, et annavad peagi Rojase, tema poja Emmanueli ja veel ühe pantvangi Chavezile üle. Rahvale, kes oli kurnatud aastakümnete pikkusest lahingust vägivaldsete partisanidega, oli see rõõmustav uudis.

„Rahvas igatses kingitust, mingit imet,” ütles 32-aastane Morales. „Emmanuel oli sümbol. Kogu rahvas unistas sellest. Palun kinkige Emmanuelile vabadus. Olgu see meile kõikidele jõulukink FARC-ilt.”

Saabus uus aasta, kuid Emmanuel oli endiselt vangistuses.

Jaanuari esimesel päeval edastas Colombia president rahvustelevisiooni vahendusel šokeeriva uudise. Selgus, et Emmanuel ei olnud üldse FARC-i käes. Tuli välja, et Emmanuel oli mõne aja eest raskelt haigeks jäänud ja FARC oli ta ema käest ära võtnud ning ühe talupoja peresse andnud.

Nüüdseks oli poiss valitsuse käes. Riigis oli pühade aeg ja rahval oli palju vaba aega, et jälgida uudiseid, milles kõneldi peamiselt haigest ja hüljatud Emmanuelist.

Morales puhkas koos oma poliitikast haaratud perekonnaga rannas, kus vaieldi, mis järgmiseks võiks juhtuda.

„Inimesed olid õnnelikud, et poiss väljaspool ohtu on, aga meie olime nii kuradi vihased,” ütles Morales. „Andke andeks, et seda sõna kasutan, aga meile jäi tunne, nagu FARC oleks meid rünnanud. Kuidas nad julgevad pidada läbirääkimisi poisi elu üle, kes isegi nende käes pole? Inimesed tundsid, et on liiale mindud. Kui kaua FARC meiega veel mäng