Lumme tallatud rada
Erik Tohvri
Igast iniesest jäävad eluteele jäljed. Nendest moodustub rada, mida tema järeltulijad järjest püsivamaks ja laiemaks tallavad, et hilisematel põlvkondadel oleks kergem seda mööda kõndida. Erandliku elusaatusega Helene oli tubli maanaine, kellel paraku ei olnud järeltulijaid. Ta tegi oma igapäevatööd nurisemata ja muretsemata, et tema tööst siia ellu jäetud jälg on nagu lummetallatud rada, mis järgmisel kevadel kaob ja olematusse haihtub.
Erik Tohvri
Lummetallatud rada
1
Vanker hüples puujuurtest ristatud konarlikul teel. Vana Laaneotsa Ants hoidis ohje ja ta nägu oli kuri. Taevased väed olid talle saatnud järjekordse katsumuse: justkui oleks sellest veel vähe, et kaks poega olid maailmasõtta Saksa keisri vastu sõdima kistud, oli marupull lahti pääsenud ja armutult läbi puskinud ta vanema tütre Leeni, kes nüüd vankripäras heintel kägaras lebas ja iga vankri nõksatuse peale oiatas. Antsu noorem tütar Maria, kes sealsamas istus, püüdis õde küll toetada, aga sellest polnud abi, tee oli vilets. Kolme versta jagu oli seda metsaalust sillutamata, lihtsalt maamehe vankritest sissesõidetud teed, mis Metsakülast suurteele viis; sealt sai veel seitse versta alevikku arsti juurde, kes Leeni üle vaataks ja otsustaks, mis edasi teha. Pull oli tüdrukut armetult tuustinud seni, kuni isa aisapuu võtta jõudis ja hullunud looma eemale tõrjus. Võõrasema Kadri oli küll püüdnud haavu palakatega siduda, aga nüüd, juba enne suurteele jõudmist, olid need verest punaseks värvunud.
“Vaata, et lõpeb ära, enne kui tohtri juurde jõuame,” mõmises Ants murelikult omaette. Leeni, nüüd juba kahekümneseks saanud tütar, oli Laaneotsa peremehe lemmiklaps; esimesed olid olnud poisid, kolm poissi ridamisi, nagu ei osatakski selles talus peale poiste muud teha. Salamisi oli Ants juba pärast esimest poega, Aleksandrit, hakanud tütart igatsema, tuli aga hoopis jälle poeg, Oskar. Siis August ja alles siis, pärast paariaastast vaheaega Leeni, esiktütar. Ja Leenile järgnes Maria, aga selle tütre sünnitamisest oli Laaneotsa Maali põdema jäänud ning juba mõni kuu hiljem mingi sisemise vea pärast hinge heitnud. Pärast aastast lesepõlve kosis Ants teise naise, Kadri, kes talle jälle poja kinkis. Villem oli alles kümneaastaseks saanud ja kõik hüüdsid teda Väikevilluks.
Suurtee kruus hakkas vankrirataste all kõrisema ja Ants andis hobusele piitsa. Ka ruun Miku pidi oma osa andma selleks, et peretütar surma küünte vahelt välja kiskuda ja jälle elule äratada. Alles siis võis poolelijäänud töö peale mõtlema hakata. Harkader jäigi poolele vaole maha, kui vana Ants Leenile appi jooksis, ja siis tuli sealsamas Miku lahti rakendada, et kibekiiresti vankri ette panna.
Alevitohter vaatas Leeni haavad üle, sidus kinni ja jäi mõttesse.
“Välised haavad paranevad ära, nendega saab hakkama. Aga kuidas on sisemiste vigadega, seda ma ei oska ütelda, peaks ikkagi linna kliinikusse sõitma. Vasak käsi ja õlg on kõige hullemad, seal on karta, et…” Mis seal karta on, jäigi Laaneotsa Antsule teadmata, sest tohter lõpetas oma jutu. “Käia ta saab, peaks ikkagi linna…”
“Millal rong läheb, kas te teate?”
“Tunni aja pärast,” vastas küsitu kella vaadates.
“Siis ma lähen temaga kaasa! Maria, sina viid hobuse koju ja ütled emale, et meie läksime linna, kliinikusse. Ja küll me tagasi saame ka ilma hobuseta, peaasi et Leeni abi saaks!”
“Isa, ma ei taha linna…” ütles haavatu vaikselt, et tohter ei kuuleks, aga Ants ei teinud öeldust saladust.
“Sinult ei küsita, me teeme nii nagu vaja! Maria viib meid hobusega jaama ja sõidame linnatohtrite juurde!”
Leeni vaikis. Esialgu rängad valud hakkasid järele andma, küllap oli selles oma osa ka pulbril, mis tohter talle sisse andis. Aga kõige rohkem pelgas tüdruk uut läbivaatust, juba see aleviarst oli ta isa silme all poolpaljaks koorinud, üsnagi salajasi kohti läbi mudinud ja lõpuks marlisidemega kinni sidunud. Metsakülas kasvanud tüdrukule oli s