Elu läbi taksopeegli. Kiisu, pane 15 linna….
Alan Adojaan
"See raamat viib sind värvikale reisile taksojuhtide sisekosmoses aset leidva argipäevase absurdi, huumori ning teinekord ka tragöödia radadele. On ju kõigile teada, et taksorooli keerajad puutuvad oma töös kokku väga erinevate inimeste ja maailmadega, satuvad seiklustesse ning paljud neist on ka ise vägagi omapärased karakterid. Takso on märgiliseltki mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi. Need on vaid mõned käesoleva raamatu hetkedest.
Alan Adojaan
Elu läbi taksopeegli. Kiisu, pane 15 linna….
EessГµna
Minu elu esimene kokkupuude taksodega pärineb kaugete 80ndate aastate lõpust, kus enamik inimesi käis Tartus jalgsi või liikles autobussideks kutsutud kollaste kolisevate Ikarustega ning kollaseid takso-Volgasid igaüks endale kutsuda ei saanudki. Esiteks polnud paljudel kodus telefoni, teiseks oli tegemist suhteliselt odava teenusega, nii et löögile saada polnud lootustki. Tellida tuli ette ja vedas, kui leidus vabu autosid. Sõideti aga lausa linnadevahelisi otsi ja mõnuga.
Minu esimene mälestus taksodest on see, kuidas isa andis mulle, seitsmeaastasele tatikale 15-kopikalise mündikese ja käskis liduda pool kilti eemale telefoniautomaati. Seda nimelt selleks, et kiiremas korras helistada takso lühinumbril ning meie juures külas olevale onu Lembitule ja tema prouale kojusõiduks takso kutsuda. Õues oli juba pime, kell oli kuskil kümne-üheteist paiku, oli mõnus lämbe suveõhtu. Pistsin hõbedase 15-kopikalise taskusse ja nagu kästud, lidusin putkasse. Umbmäärast värvi ning kraape-grafiti formaadis roppustega ülekülvatud telefoniputka lösutas paneelmaja küljes, vildakate vaibakloppimise torude taga.
Tänavavalgus sinna nurgatagusele platsile ei ulatunud, seega ronisin käsikaudu hämarasse putkasse. Kahmasin metallhargilt toru, surusin selle õla ja kõrva vahele ning hakkasin numbriketta poole kikivarvul küünitama, kui tundsin äkki jälki haisu. Möödus veel umbes paar sekundit imestamist, kui jõudsin ehmatavale arusaamisele, et tegemist on inimsitaga. Hais oli öökimaajavalt intensiivne ja tuli lähedalt. Väga-väga lähedalt. Täpsemalt öeldes minu kõrva ja telefonitoru vahelt.
Keegi värdjaliku huumorisoonega “huligaan”, nagu toona öeldi taoliste inimeste kohta, oli võtnud vaevaks telefoni kuuldetoru rikkalikult kokku mätsida värske inimsitaga. Oli see siis tal kodust kaasa võetud looduse and, või oli ta selle kohapeal meisterdanud, ei osanud mina hinnata. Virutasin toru röökides endast eemale ja kihutasin nuttes koju. Pakun, et täpselt kaks korda kiiremini, kui tulnud olin. Ema kasis mu puhtaks ning tund aega hiljem suutsin ma isegi juhtunu üle koos vanematega natuke kaasa naerda. Isal aga oli aastateks minu nöökimiseks nali olemas: “Noh, poiss, kas lähed tellid takso ä