Г„ra kriimusta end vastu unistusi
Monika Rahuoja-Vidman
Kas elumere lainetes heideldes ning unistuste täitumise pole püüeldes õnnestub kõigil jääda iseendaks? Enesekindel, nägus tüdruk, kes oli kindel, et teab mida teeb ja teeb, mida tahab, ei pidanud nägema palju vaeva, et eluvõõras, kuid olemuselt uudishimulik Hubert temasse armuks. Unistajahingega, kena ja leplik noor-mees, kes armastas filosofeerida, arvas nimelt, et kõik, mis elul on pakkuda, tuleb kohe ka järele proovida. Sest vanemaks saades isiklik potentsiaal pöördvõrdeliselt väheneb. "Aga kui äkki olekski just sellist meest vaja? Kedagi, kes teeb kõik, mis talle öeldakse? Nagu Hups, kellel pole eriti oma tahet?" arutas Mirebell. "Kuid teda saab vähemalt usaldada… Ja kui ta oma paljulubavad unistused ka veel teoks teha suudab…" Järele mõelnud, oli neiu üsna kindel, et Hubertis leidub küllaga potentsiaalset mehematerjali. Jäi üle vaid noormehele selgeks teha, kui väga ta tahab naist võtta… Meil kõigil on unistused. Mis on aga hind, mida me oleme valmis maksma?
I peatГјkk
Ilm oli ilus. Päikese ees polnud pilve varjugi ja kerge tuuleiil paitas põski. Tõeline rannailm!
Pirita rannahoone ees närviliselt edasi-tagasi kõndiv neiu elavnes märgatavalt, kui tema vaatevälja ilmus paar noormeest:
„Kas nad märkavad mind? Näevad, kui noor ja kena ma olen? Ja saavad aru, et olen valmis elama seda meeletut ja glamuurset elu, mis pakub miljon võimalust? Kas nad näevad, et et mu tunded pulbitsevad ja ma ootan ja tahan, et keegi, kes on hea välimusega ja miks mitte ka rahakas, tahaks minu tunnetest osa saada? Tegelikult, mis jama ma ajan… mis miks mitte rahakas! Loomulikult ma tahan, et see oodatud mister Salapärane oleks rikas. Kellele on vaja mingeid hädapätakaid? Tegelikult… peaasi vist ikkagi, et on ilus mees. Rikkus tuleb niigi! Just! Aga armastus? See meeletu, põletav, kirglik armastus? Jah, loomulikult oleks väga hea ja tore, kui koos ilusa ja rikka noormehega tuleks kohe ka armastus, aga vahel tuleb see lihtsalt hiljem… järgi.”
Tüdruk pöördus ja jalutas juba teab mitmendat korda tagasi Pirita tee äärde. Oli palav ja ta higistas. Kuhu jääb siis sõbranna Signe? Ammuilma oleks ta pidanud siin olema. Tema tööpäev lõppes juba pool tundi tagasi. Ega siis buss kesklinnast siia tund aega ei sõida! Aga… äkki ei jõudnud ta bussile ja ootab järgmist… Mõned ju ootavale bussile ei kiirusta. Jäävad või maha. Mingi tobeda põhimõtte pärast ei jookse. Polevat väärikas.
Sõbrantsi vihaleajav aeglus meenutas taas Heikit. Ka too oli Mirebelli meelest üks igavesti uimane tüüp, kes tavaliselt ainult üht teatud elulist asja toimetades muutus energiliseks, liikuvaks ning leidlikuks. Kuid tema oli nüüd minevik. Poiss oli teda mõni aeg tagasi jälle petnud. Ja kes teab mitmes kord juba. Aga sel viimasel korral oli Mirebellil närv lõplikult üle visanud. Nüüd aitas! Kui ta tema eelmise korra kõrvalehüppest Sossist leitud rõveda takkus juustega plikaga kuulis, polnud ta sõnagi öelnud. Heiki ei kahtlustanudki, et ta teab. Aga ta teadis ja oli vihane. Heiki oli ju tema oma, tema omandus. Kuidas ta üldse julges? Aga fakt oli fakt. Ta oli julgenud ja ka teinud… Kindel see, et koguni korduvalt! Mirebell oli lõpuks mõelnud, et aitab nüüd sellest jamast! Mees lihtsalt peab end muutma. Hakaku normaalseks, või muidu… Tagantjärele tarkusega Mirebell kahetses, et polnud kunagi varem skandaali teinud. Et teeskles mitteteadmist ja ei tahtnud petmistest teada. Kuid kui Heiki kõigile rõõmsalt oma võitudest kuulutama hakkas ja see üsna kiiresti ka Mirebelli kõrvu jõudis, sai tema mõõt viimaks täis. Ta korraldas korraliku stseeni ning siis, vastu kõiki ootusi… andis jälle andeks. Mees kuulus ikkagi talle. Nagu kleit kapis või vaas laual. Pealegi. Mitte kõik nende vahel polnud ju nii halb. Leidus meeldivaidki momente. Tõele au andes ei jätkunud neid küll enamjaolt kaugemale kui voodi servani. Sellele polnud Mirebell aga tol korral mõelda tahtnud. Ta arvas, et küll hiljem