Kuukerijad
Marje Ernits
Aastal 2835.toimuval vilistlaste ballil tõotab noor mees Teo äsja kohatud tütarlapse südame võitmiseks, et kingib talle Kuu. Algselt romantiliselt mõeldud lubadusest kujuneb välja hirmkallis suurprojekt tühjaks pumbatud Maa kaaslaselt hinnaliste varade kaevandamiseks ja Maale kantimiseks. Projekt, mida uurimise käigus Kuult elu avastanud Teol enam peatada ei õnnestu, toob kaasa katastroofi ja inimkonna hävingu Maal. Ainsatena elavad selle üle tema arheoloogist armastatu Ida, kes iidsetes templites väljakaevamisi sooritab, ning kaks tillukest jaapani tüdrukut. Ootamatult matriarhi seisusesse sattunud Ida otsustada jääb, kuidas tagada elu jätkumine maa–alustes tingimustes. Marje Ernitsat (s.1948) on nimetatud eesti produktiivsemaks kirjanikuks ja nais-Kaugveriks. Lõuna-Eestis Kanepi vallas elav kunstnikuharidusega autor alustas kirjutamist alles vanemas keskeas, kuid on pälvinud tunnustust mitmel romaanivõistlusel.
Marje Ernits
Kuukerijad
SAATEKS
Mis meist saab? See küsimus paelub mind lapsest saati. Ma mõtlen, et inimkonna tulevik Maal ei pruugigi olla üle mõistuse ulmeline – see võib osutuda veel absurdsemaks, kui keegi meist aimata oskab. Aga see võib tulla ka sama jälgitav, nagu on olnud ajalugu, meie minevik. Inimesed, kes planeedil Maa elu edasi kannavad, pole ei surematuse, vampiirluse ega imeliste ülivõimete kandjad, vaid lihtsalt kohanemisvõimelised olendid, põlvkonnad ellujääjaid ajas edasi. Ometi võib kõik, mida inimesed ealeski teha on võtnud, pöörduda kunagi nende endi vastu. Alles siis, kui meie tulevikust saab ajalugu, saame me teada, mis meist sai.
В В В В Marje Ernits
Kuukerijad
„Mida sa vaatad?”
„Seda helesinise auraga planeeti.”
„Ah seda! See on Maa. Olen seal paar korda olnud”
„Aga mis koht see on, kus meie peatume?”
„See on Maa kaaslane, Kuu.”
„See on hea koht ootamiseks. Pean nüüd minema. Kas kuuled? Kutsutakse! Keegi vajab mind!”
„Mine siis! Saad endale nime. Maa asukatel on kombeks oma olendeile nimed panna… kuuled! Ka mind kutsutakse. Ehk kohtume Maal?”
ВєВєВє
„Mis su nimi on?” küsis Teo ja vaatas läbi sügava hämaruse tüdrukule silma.
„Ma olen Ida, aga sina?” vastas too, kuid pööras oma pilgu taevasse.
Teo tundis end tõrjutuna, sest Maa öötaevas kulgev kaaslane Kuu köitis Ida meeli rohkem kui neiu kätt hoidev noormees.
Kuu oli tГµesti lummav.
„Tahad seda endale?” pakkus Teo, aga vaid selle mõttega, et tähelepanu tõmmata.
TГјdruk vaataski poisi poole.
„Mõtled sa seda tõsiselt?” küsis ta ja jäi kuuvalgusele avatud noort mehenägu silmitsema.
„Muidugi!” vastas Teo kahtlevalt ja Ida puhkes naerma.
„Muidugi? Sa ei suudaks isegi üht ainsat tükikest Kuu kullast mulle tuua!” lausus ta ja pöördus, et terrassi treppidest alla joosta.
Pidu alles algas ning Ida tundis end nagu tõeline Kartaago preestritar, kellele kõik mehed kui pühadusele järele vaatasid. Ainult mitte see mees. Teo jäi Kuud vaatama. See taevakeha paistis tõesti nagu kuldkollane tablett, mis pooleks murdmist ootas. Vilistlaste ball tunduski igav ja kuna ka talle ainsana meeldinud tüdruk minema jooksis, võttis Teo taskust oma Mimi, tillukese multifunktsionaalse taskuraali, ja asus selle abil Kuud lähemalt uurima.
Ida vaatas treppidest alla jõudes tagasi, lootes, et poiss lõpuks ta lahkumist märkas, kuid eksis. Tüdruku peomeeleolu langes, sest ka see üks mitteimetleja suutis tuju rikkuda. Polnud Ida ju tegelikult mingi rikka Hamilkari preestritarist tütar, vaid tavalise väikefirma omaniku sama tavaline tütar. Pidugi ei toimunud Kartaago terrassidel, vaid mingi kohaliku maamõisa külalistemajas. Punastest graniitblokkidest laotud trepid maja ees olid ka ainsad, mis selles perifeerias tõelist maailma meenutasid.
„Tuled siis või?” hüüdis ta üles jäänud poisile. „Teo, või mis su nimi oligi…”
Teo ei kuulnud kutset. Kui oleks kuulnud, oleks ta ehk Mimi task