Härrana sündinud
Agu Takis
Saksa okupatsioon, Vene okupatsioon, nõukogude aeg, sõjaväeteenistus väga karmide tingimustega vangilaagris Uuralites, tagasipöördumine Hiiumaale – see raamat on lugu ühe tegusa, 3. juunil 1940.aastal Hiiumaal sündinud mehe elust. Takis kirjelab raamatus ehedalt kolhooside ja sovhooside moodustamise perioodi, parseldamist ja nihverdamist, erinevate mentaliteetide põrkumist. Kuidas kõik keerles rahateenimine, naiste ja veel kord naiste ümber. Takis meenutab ka oma sagedasi Venemaa visiite – et saada kalurikolhoosile mingisugune hea masin, tuli omakorda Venemaale midagi viia ning alati ka otsustajaid „moosida“. Suurest jahi-ja kalakirest, suurest-suurest loomaarmastusest ning pisaratest, kui üks jahimees sea asemel tema laika maha lasi – esimesed laikad tõi Eestisse just raamatu autor. Raamatu üks haaravamaid peatükke kirjeldab ka Eesti esimese jäätee ehitamist , mille üheks rajajaks Takis oli. Selle tegemisel tuli õppida omaenese teadmistest, sest kellegi kogemustest õppida polnud – üks suur veok vajuski läbi vastrajatud jäätee, mida siis pea terve ööpäev vintsidega 15 meetri sügavuselt jääle tagasi sikutati. Raamat jõuab välja esimeste kooperatiivide tekkeaega, aega, kui hakkas paistma vabaduse kiir. Raamatusse tuleb ka nukraid noote, kui autor näeb made “ärastamist” ning mure pere ja laste pärast – sest arstid panid karmi diagnoosi....
Agu Takis
Härrana sündinud
LapsepГµlv
3.В JUUNI, AASTA 1940
Hiiumaal Emmaste vallas sündis väikeses külakeses kodustes tingimustes noorhärra Ain. Härra tiitlit sai põnn paraku kanda vaid paar nädalat. Et Vene sõjaväebaasid olid Eesti territooriumil olnud juba ligi aasta, võtsid punased nüüd juunis võimu üle. Härrast sai üleöö seltsimees ja seda austavat nime kohustus Ain kandma viiskümmend aastat. Need viiskümmend aastat tuli kogu Eesti rahval üle elada, ja see polnud kerge aeg.
Ain sündis keskmise suurusega talus: kaks hobust, viis lehma, kümmekond lammast, paar siga ja kanad. Maad oli 27 hektarit, millest põllumaad kuus hektarit. Ülejäänud oli soostunud mets, mida kasutati heina- ja karjamaana. Kasutamata maad polnud. Kuigi kasvamas oli ka palgimets, hoiti seda mustadeks päevadeks ning kütteks kasutati vaid mahalangenud oksi.
Taluperemees Joosep, Aini vanaisa, oli 50-aastane täies elujõus mees. Ta teenis Vene kroonus kusagil Lõuna-Venemaal ja Ain vaatas suuremaks saades tema selleaegseid fotosid. Joosep oli füüsiliselt tugev ja äkilise vihaga. Sestap kartsid teda naabrimehed, ja seda eriti ühistel õllejoomistel.
Aini vanaema Loviise oli surnud enne Aini sündi ja nüüd oli Joosep toonud majja uue naise, samuti Loviise. Uus Loviise oli endise kaugsõidu meremehe naine – mees kadus koos laevaga ookeanisügavustesse. Uus Loviise oskas õmmelda ja talutöö teda ei huvitanud.
Aini isa Väino oli 23-aastane perepoeg. Kuus klassi haridust, mõned aastad jungana merel ja jäi siis isa käsul koju talutöödele. Ema Irene, Väinost kolm aastat vanem, oli pärit naaberkülast.
Et Aini esivanemad olid mitme põlvkonna vältel olnud samas talus talupidajateks, ei tohtinud seda traditsiooni muuta. Juba sünnihetkel pandi Aini edasine elu paika – talupidamine. Ain aga istus rahulikult oma hällis ja ootas, mida tulevik toob.
Tulemas oli paljugi…
Esimese aasta sündmusi Ain muidugi ei mäleta. Esimesed udused mälestused on meeles isa sõttaminekust – pimedavõitu tuba, inimsumm, vali jutt. Võib-olla oli see aga hoopis hilisem ettekujutus teiste juttude põhjal.
Algas Saksa aeg. Sedagi mäletab Ain uduselt. Oli mingi jama Saksa ohvitseridega, kes õues tulistasid. Veel mäletab Ain õhtuid, mil naised küünlavalgel villu kraasisid ja omavahel lugusid heietasid.
Saksa ajal tuli ka esimene kingitus taevaisalt. Vanaisa teise naise poeg esimesest abielust puhastas oma relva. KГµlas lask ja kuul lendas kГјmmekonna sentimeetri kauguselt Aini peast maja seina.
Selgemini on Ainil meeles 1944. aasta, kui Saksa väed taganesid ja venelased tulid. Igaks juhuks oota