Minu Kasahstan
Katri Kuus
Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe. Katri Kuus
Katri Kuus
Minu Kasahstan
Armsatele teekaaslastele – Erikule, Maritele ja Meritile
UNUSTATUD MAALE ASUMISELE?
„Mida see Erik seal töö juures küll teinud on, et teda KASAHSTANI saadetakse?”
Just see on küsimus, mis iseloomustab meie sõprade reaktsiooni Kasahstani kolimise uudise peale kõige löövamalt. Igatahes kõik, kellele uuest võimalikust sihtkohast räägime, vaatavad meid algul äärmiselt kahtlevate nägudega, kuid aru saades, et meil on jutuga tõsi taga, pärivad hämmeldunult: „Miks just Kasahstani!?”
„Mida ma Kasahstanist üldse tean,” mõtlen, kui koos sõbraga ühe hästivarustatud raamatupoe reisikirjade osakonnas silmadega üle riiulite libistame, et Kasahhimaa kohta mingisugust kirjasõna leida.
Mäletan, et kunagise tubli pioneerina oli mul lapsepõlve koduses raamaturiiulis tähtsal kohal raamat pealkirjaga „Mu kodu – NSV Liit”. Sellest teosest sain selgeks kõikide tollaste liiduvabariikide pealinnade nimed ning imetlesin kirevaid pilte eri rahvaste rahvariietest. Eriti meeldis mulle see osa raamatust, kus oli tutvustatud, milliseid eesnimesid pannakse kõige sagedamini selles liiduvabariigis elavatele poistele ja tüdrukutele. Kasahstanis näiteks Aidana ja Sanžar, Gulnara ja Tšingis…
Meenub, et lugu Kasahhi Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist illustreeris raamatus pilt lumistest mäetippudest ning selle jalamil laiuvast punasest moonivälust. See oli nii ilus! Tänu sellele harivale teosele teadsin, et Kasahstani pealinn on Alma-Ata. Alles hiljem, kui mu abikaasa Erik hakkas tolles kunagises Eesti NSV vennasvabariigis üha sagedamini tööreisidel käima, selgus, et Alma-Ata on vahepeal muutunud Almatõks ning on oma pealinna staatuse pidanud loovutama keset steppi ehitatud uuele linnale Astanale. Mulle tundub see nii imelik – ehitada täiesti uus pealinn, nagu vana enam ei kõlbaks!
Koolipõlve geograafiatundidest mäletan, et Kasahstanis laiuvad stepid ja kõrguvad mäed, olen pildi peal näinud jurtat ning kuulnud sõna kumõss. Ähmaselt meenuvad kurikuulsad lood Gulagi vangilaagritest ja miljonitest väljasaadetutest. See on ka kõik.
Lappan raamatukaupluse riiulitelt rännuraamatuid: Kambodža, Keenia, Kuveit…
Kasahstani kohta ei midagi.
„Mõttetu koht!” teen kiire järelduse.
Üsna ootamatult teatab seepeale minuga kaasas olev ning kannatlikult mu lõputut heietamist kuulanud armas sõber: „Seal võib tegelikult väga huvitav olla.”
Tõstan pilgu, et näha, kas ta teeb nalja, kuid see juhuslik lausejupp paneb mind esimest korda tõsiselt kaaluma, et tõepoolest, miks mitte proovida elu kauges ja tundmatus Kasahstanis.
Meie neljaliikmeline pere on kolm viimast aastat pereisa töö tõttu ühe rahvusvahelise suurfirma peakontoris elanud Belgia pealinnas Brüsselis, omamata sealjuures vähimatki seost linna visiitkaardiks kujunenud euroinstitutsioonidega. Miskipärast näib valdav osa inimestest meie ümber aga arvavat, et ümberasumisega Kasahstani astume me oma teel pigem sammu tagasi – vabatahtlikult sinna kanti elama ju ei minda! Kasahstan tundub eestlaste jaoks väheoluline postsove