Ebatavaline ja Г¤hvardav loodus

Mehis Heinsaar

Mehis Heinsaar on avaldanud seni viis raamatut: kaks jutukogu, kaks romaani ja ühe luuleraamatu. Oma elamise aega jaotab ta võrdsetes kogustes Tartu ja Mulgimaa vahel. Olles pälvinud küll mitmeid kirjandusauhindu ja saavutanud tunnustatud kirjaniku staatuse, tunneb autor siiski üha tugevamat tõmmet tihnikute poole. Raamat “Ebatavaline ja ähvardav loodus” sisaldab 28 juttu, mis viivad lugeja kummalisse maailma, kus juhtub kummalisi asju. Kõik on nagu päris, aga pole ka. Tuntud ja tundmatud tegelased käituvad ootamatult. Või siiski mitte? Illustreerinud Priit Pärn.

“Sa tead, et praegu võib teadus anda vastuse kõikidele või peaaegu kõikidele küsimustele. On üks või teine probleem hästi läbi uuritud, on ka vastus täielik ja ammendav; alati pole see aga nii, kuna looduses on veel küllaltki palju lahendamata küsimusi. Ja sul pole vaja selle üle imestada – see, mida täna veel ei ole tundma õpitud, saab selgeks homme.”

    Aleksandr Pavlovitš Muranov, “Ebatavaline ja ähvardav loodus”

MГјstiline Гµnn

Kärstna ja Tõrva vahele jääva maantee kõrval on vana heinamaa. Sealt otse üle minnes tuleb kahesaja meetri pärast talu, mille taga algab noor kuusik. Kui läbi metsa kilomeeter maad edasi kõndida, jõuab suurele ristikuvälule. Välu keskel torkab varsti silma üksik, mahajäetud kaev. Kaev on sügav, kuid selles pole enam ammu vett. Kaevu põhjas sammaldunud kivide kuhilal kükitab mees. Tal on seljas kollane aurikumustriga flanellsärk ning jalas pruunid viigipüksid. Käes hoiab ta õitsvat vahtraoksa. Kui uurida mehe nägu lähemalt, võib märgata, et ta viibib kesk vaikset, rahulikku õnne. Oksaharude vahelt vaatab mees kaevuseina või midagi muud. Ta pea ümber sumisevad kevadised kärbsed.

Olles talle sedavõrd lähedale jõudnud, ei oskagi ma enam öelda muud. Ja see teeb nõutuks. Kuidas see mees sinna kaevu sattus? Ja mida ta mõtleb? Ja kas ta on olnud seal juba aastaid? Ma ei tea seda. Aga nii see on.

Kui Herman Гµitseb

Igal kevadel, ülestõusmispühade aegu, juhtub Herman Vahtraga üks ütlemata kummaline lugu. See lugu on alati niisama uus kui vana, nõnda et ei teagi, kas seda kõike nimetada seaduspärasuseks või hoopis looduse mässuks omaenese seaduspärasuse vastu.

Pea terve aasta elab Herman Vahtra oma harilikku, halli elu. Ta elab koos naise ja lapsega Tartus Annelinna hallis kivimajas, töötab ajalooarhivaari halligavas ametis ega tee suuremat küsimust sellest, kas ta elu on õnnelik või õnnetu, sest ta silmaringki on hall.

Tema mantel on hall, tema portfell on hall, tema meeleolu on hall ja isegi aken, kustkaudu Herman teed juues lõunapauside ajal välja vaatab, on halli tolmukorraga kaetud. Mõtted, mida Herman mõtleb, on hea tuju korral helehallid, halva tujuga aga tumehallid.

Mehe välimuski on sama karva. Ta pole ilus ega inetu, tal on kiilanev pealagi ning Läänemere hallid silmad. Ja tema armastus maailma, oma naise ja lapse vastu on lambavillahall.

Jääb mulje, nagu oleks Hermanile looduse poolt koguni määratud elada säärasena, nagu oleks keegi ta hinge ümber pununud halli kookoni.

Aga igal kevadel, lihavõtete aegu, ilmneb, et päris nõnda see siiski ei ole, kuna just sel ajal juhtub Hermaniga midagi ootamatut. See juhtub temaga just siis, kui mehe tujud ja mõtted on kõige hallimasse faasi jõudnud, kui võib öelda, et arhivaar lausa hallitab. Just siis, läbi aprillikuise pargi koju jalutades tunneb ta eneses äkki kummalist muutust.

Herman jääb keset pargiteed seisma, aimates, et miski temas liigahtab … Justkui hakkaks suur ja mitmevärviline liblikas, kes ta hingesopis aasta ringi on jõudu kogunud, läbi halli kookoni ilmavalguse kätte ronima. Ja tõesti-tõesti, Herman puhkebki nüüd tasapisi õide nagu kirju admiral, kes end sooja valguse käes aegamisi välja sirutab! See kõik üllatab Hermanit ennast nii üliväga, nagu juhtuks see kõik temaga ikka ja jälle esimest korda elus.

Herman