Dora Thorne
Charlotte M. Brame
Dora Thorne on lihtne majapidaja tütar, kelle südame vallutab noor ja ideaalides elav perepoeg, tulevane lord Earle. Ent salajane abielu madalamast soost naisega tähendab noormehele isamajast pagendamist. Kui perele maalikunstnikuna leiba teeniv mees leiab Firenze seltsielu harimatust naisest ja kärarikastest tütardest lõbusama olevat, tekivad pinged, mis lõhuvad perekonna aastakümneteks. Andestada lubavad abikaasad alles oma surivoodil, kuid saatusel on varuks hoopis kurjemad plaanid. „Dora Thorne” on lugu armastusest ja seisusevastasest abielust, peadpööritavast kirest, varjatud tunnetest, pimedast armukadedusest, tulisest vihast ning suurtest saladustest, mis liiguvad lainetena üle vana ja auväärse Inglise suguvõsa.
Charlotte M. Brame
Dora Thorne
I peatГјkk
Narritempude tagajärjed löövad harva ainult tembutaja enese pihta,” ütles lord Earle oma pojale. “Arvesta sellega, Ronald, et kui kavatsed ette võtta selle kõige sõgedama ja lubamatuma teo, tood häda ja õnnetust iseendale ning kõigile teistele, kes on sinuga seotud. Kuula mõistuse häält.”
“Eelarvamustes pole midagi mõistlikku,” vastas noormees üleolevalt. “Sa ei saa esitada ühtki mõistlikku argumenti minu abielu vastu.”
Hoolimata pahameelest tekkis lord Earle’i süngele näole naeratus.
“Võin esitada tuhat argumenti, kui vaja,” vastas ta. “Usun täiesti kõike, mida sina räägid. Dora Thorne on väga ilus, aga pea meeles, see on matslik ja tahumatu ilu – ma suisa kahtlen, kas ta ikka oskab korralikult lugeda ja kõnelda. Ta on siivas ja hea südamega, kahtlemata, ja ma pole kuulnud silpigi tema vastu. Ronald, ma pöördun sinu parema otsustusvõime poole – kas mõningane kogus talupoeglikku ilu ja ujedat siivsust on piisavad omadused sinu tulevase naise jaoks, kes peab võtma üle sinu ema koha sinu elus?”
“Need on minu jaoks piisavalt rahuldavad omadused,” vastas noormees.
“Sa pead ka teistega arvestama,” pistis lord Earle kähku vahele.
“Ma armastan teda,” katkestas poeg; ja jällegi isa naeratas.
“Teame, mida see tähendab,” ütles ta, “kui üheksateistkümneaastased poisid armastusest räägivad. Usu mind, Ronald, kui peaksin sinu tahtmisega nõustuma, oleksid hulga aastate pärast esimene, kes süüdistab mind kerges järeleandlikkuses su nooruslikule tujukusele.”
“Sa ei peaks seda tujukuseks,” vastas Ronald järsku punastades, “kui Dora oleks rikas pärijanna või mõne tähtsa mehe tütar…”
“Säästa mind palun pikkadest kõnedest,” katkestas jällegi lord Earle oma poega. “Sul on tuline õigus; kui kõnealune tüdruk kuuluks sinu seisusesse või oleks sellele lähedal, oleksid asjalood sootuks teisiti. Ma ei pahanda selle pärast, et oled armunud, või arvad end olevat, või sellepärast et tahad abielluda, kuigi oled veel noor. Ma pahandan seepärast, et sa üldse võid tahta abielluda kellegagi lihtsa talurahva seast – majahoidja tütrega. See on nii pööraselt jabur, et vaevu suudan selle mõtte juures tõsiseks jääda.”
“Minu jaoks on see kõik küllaltki tõsine,” teatas poeg pika sügava ohkega. “Kui ma Dora Thorne’iga ei abiellu, ei võta ma kunagi naist.”
“Mis ongi parem kui see sinu seisusega sobimatu abielu,” sõnas lord Earle lühidalt.
“Ta on hea inimene,” hüüdis Ronald, “hea ja aus, tagasihoidlik ja lahke. Ta süda on sama puhas, kui kaunis on ta nägu. Mis seisusega sobimatu jutt see on, isa? Ma ei ole kunagi uskunud ega hakka ka iial uskuma seisuste julmadesse seadustesse. Mis mõttes saab üks inimene olla teisest parem muidu, kui oma tarkuse või vooruste järgi?”
“Ma ei sekku sinu poliitilistesse vaadetesse, Ronald,” ütles lord Earle vaikselt itsitades. “Enne kui kahekümne ühe aastaseks saad, on sul sellest lastehaigusest juba mitu etappi läbitud. Noorus on peaaegu alati ja muutumatult liberaalne, vanadus konservatiivne. Poliitilise kursi võid võtta, millise tahad, aga praegusel juhul ära too teooriat praktikasse.”
“Peaksin ennast kangelaseks,в