Назад к книге «Tellis» [Ernst Miil, Andri Luup]

Tellis

Ernst Miil

Tellise tekstikogumik on autori sõnul ilmale tulnud just tänu ümbritsevale elule, mille vastuolusid on võimendatud. Unustamata sealjuures inimlikku soojust. Kogumik hõlmab tekste aastast 2006-2010, millest osa on kirjutatud teatrile, sobides aga suurepäraselt ka lugemiseks, nii kodus, tööl kui ühiskondlikus transpordis. Teemadeks ajaga kaasas sammumine, teiste matkimine ja edumudelite rakendamine, elukallidus, kunstnike kompromissivalmidus, diletantlik soov kõike sildistada, üksindus ja võimetus leida endale sobivat elukaaslast või oskamatus valida selget maailmavaadet. Kõik need nii-öelda suured ja kangelaslikud teemad mõjuvad läbi lihtsate tegelaste vaatenurga lähedaste ja puudutavatena.

HINNAMEES

Ernst Miil

HINNAMEES

Ma tahaks olla hinnamees. Kui inimesed ei tea, kui palju Гјks vГµi teine asi vГµiks maksta, siis mina Гјtlen neile. Kui palju kГјsida. Mis ta hind vГµiks olla. Palju selle eest vГµiks saada. Mees, kes nimetab hinna. Hinnamees.

Palju küsida tassi kohvi eest kesklinnas? Palju äärelinnas? Mis maksab bensiiniliiter? Aga pudel õlut? Pakk suitsu? Kust jookseb piir? Palju tahetakse maksta? Milleks ollakse valmis?

Mis te ise küsiksite assortiikarbi eest, kui pakk on esteetiline ja kommid tunduvad head? 24 kommi on karbis. 24 selle eest küsida oleks natuke vähe või kuidas?

Te küsite, kuidas ma seda teen? Kuidas ma tean, kui palju üks või teine asi maksab? Mille alusel ma hinna määran? Ausalt öeldes ma ei teagi. Tean vaid seda, et ma oskan öelda. Ja kõik. Mina nimetan hinna ja teised lihtsalt rahulduvad sellega. Ja mis neil muud üle jääb? Tingimisruumi ei ole.

Hiljaaegu käis üks hulgimüüja. Näitas mulle oma valikut – ta ei tea, palju nende eest edasimüüjalt küsida. Ma siis aitasin. Vannitoa vaiba eest 650. Miks 650, küsis. Ma küsisin, et mis sa tahad siis 550 küsida? See on ju vannituba. Ei taha. No siis küsidki 650. Siis põrandalamp – rahulikult 1300. Ja nelja pirniga laelamp 2500. Kust te saate selle summa, küsib hulgimüüja. Kuidas ma saan? Vaatan lampi. Vaatan veel korra. Mõtlen natuke. Ja siis saangi. See on hinnavaatlus.

Ja siis tuleb mõne aja pärast edasimüüja minu juurde. Et näe, sain hulgimüüjalt põrandalambi tuhande kolmesajaga. Lamp ei ole ilus, aga maha peaks ta müüma. Mõtlesin natuke. Õigemini tegin, nagu mõtleksin. Ja korrutasin 1300 mõttes ühe koma viiega. Viimasel ajal olen hakanud korrutama ka ühe koma kaheksa ja isegi kahega mõnikord. Sõltub asjast muidugi. Igat asja kahega ei korruta. Aga üldine hinnamudel on ilmselt jälgitav.

Inimesed vajavad mind. Sest ma olen radikaalne. Kompan piire. Ja mul on palju jäljendajaid. Aga kui teistel läheb süda aeg-ajalt härdaks, siis minul ei lähe. Mina olen hinnamees. Teised ei ole. Mina teen tööd peaga. Nemad südamega. Sest neil hakkab hale. Ja sellest on kahju.

Kinnisvara-arendajad käivad minu jutul. Ruutmeetrile tarvis ajakohast hinda. Ehitus käib. Majad kerkivad, aga palju oleks mõistlik küsida? Raske öelda. Kui palju on ühe noore pere valulävi? Mina arvan, et noor pere kannatab palju ära. Vanad inimesed hakkavad häält tõstma. Aga noor on jõudu täis ja küll ta mõistliku hinna alla neelab. No ja siis vaatan planeeringu üle ja… panen hinnale oma nägemuse otsa. Kui keegi avaldab kahtlust, et kas see korter ikka selle hinnaga ära läheb, ma solvun. Nähtavalt solvun. Suurelt. Ei ole vaja hinnamehe juurde tulla, kui hinnas kaheldakse. Kui ise teatakse paremini. Vanemate patud nuheldaksegi ju lastele. Kui ei jaksa ühe põlve jooksul ära maksta, siis maksab kahe-kolme jooksul. Asju tuleb osata hinnata.

Ja põhimõtteliselt ei lase ma hinda alla. Põhimõtteliselt ei ole sellist asja, et minu hind ei sobi. Inimene kannatab hinna alati ära. Ja ikka ta leiab selle raha. Ta kogub. Ja säästab. Paneb kõrvale.

Kas te tahaksite, et viiulimängija küsib soolo eest 500? Seda on vähe. See on viiul. Viiulit alla 5000 ei mängi. See oleks mõnitamine. See on ju kunst, kullakesed. Selle eest ei sobi odavat raha küsida.

Ja kunst on he