Minu Brasiilia

Pille Gerhold

„Lõpuks, kui poripritsmed katavad autot kuni katuseni, jõuame kohale.See on minu unistuste kodu – maja keset vihmametsa. Lapsed kiiguvad orhideesid täis puuoksa küljes. Akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Öö hakul lendavad õhus neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja tsikaadide sirin on nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima.“ Lähen Brasiiliasse doktoritöö jaoks lehelõikajasipelgaid uurima ja vihmametsi päästma. Mu elupaigaks saab telk, vannitoaks metsaoja ja esmatarbevahendiks matšeete. Pean öösiti tolmuimejaga sipelgatele jahti, võitlen ninakarude, opossumite, aeglasevõitu tudengite ja maanteeröövlitega. Pärast kahte aastat Brasiilias olen looduse kõrval hakanud armastama inimest – saan aru, et me kõik liigutame väikeste sipelgate kombel seda suurt ilmapalli.

SAATEKS

Kui noorele bioloogiatudengile, kes on maandunud koolipinki sügavast huvist ja armastusest looduse vastu, anda esimesel kursusel kätte kõrgema matemaatika ja keemia ainekava, küsivad paljud endalt veidi kõhklevalt: „Kas ma olen ikka õigel teel?”

Nii ka mina. Ma ei saanud tГјkk aega aru, kuidas on integraalid ja diferentsiaalvГµrrandid seotud toreda Г¤raolemisega looduses, mida ju bioloogi elukutse vГµimaldama peaks.

Pärast ülikooli lõpetamist olid minu kahtlused ainult süvenenud. Globaalses mõttes peaks ju ometigi olema põletavamaid probleeme kui kevadise seaherne morfoloogiline plastilisus, mis oli minu lõputöö teema.

Ma ei jätnud jonni, astusin magistrantuuri ja kolisin Zürichisse, sealse ülikooli juurde: ehk on mujal parem? Ent sealgi leidsin ennast peagi pelgalt hariliku sinilille lehtede kaldenurka ja erikaalu mõõtmas. Nii oligi mul 2001. aastaks, kui ka magistrantuur läbitud, mõõt lõplikult täis. See ei saa ju olla kõik, mida bioloogial pakkuda on! Vihmametsad hävivad, kliima soojeneb, veel avastamata liigid surevad välja, aga mina küürutan umbses kasvuhoones lillepottide ja tolmuses laboris kuivatuskapi kohal.

Elu oli teelahkmel. Ütlesin endale: nüüd või mitte kunagi, ning tippisin otsingumootorisse märksõnad „doktorantuur” ja „vihmamets”.

Otsing andis ühe vastuse. Oli pakkuda doktorantuurikoht, uurimaks muutusi lehelõikajasipelgate elus vihmametsa hävimisel. Sipelgaid pidi uuritama ühe aasta jooksul praeguseks peaaegu hävinud Atlandi ookeani vihmametsas Kirde-Brasiilias. Doktoriväitekiri tuli kirjutada väikeses Kaiserslauterni ülikoolis Saksamaal. Otsustasin, et kui tee troopikasse kulgeb üle Saksamaa, siis olgu nii, ja kandideerisin oma unelmatekohale.

Mind kutsuti Saksamaale töövestlusele, kus selgus, et troopikat uurida on tõeliselt trendikas ja sellistele eksootilistele uurimisprojektidele joostakse murdu, mistõttu pidin ühtäkki rinda pistma terve Saksamaa-täie kandidaatidega. Enda ja paljude ümberkaudsete rõõmsaks üllatuseks, aga ka mõne kurvastuseks või isegi pettumuseks, võitsin konkursi selle Lääne-Euroopa bioloogide hulgas nii nõutud koha täitmiseks.

Ma ei tea siiani, miks see projekt usaldati mulle, ühele eesti tüdrukule. Loomulikult oli oma osa akadeemilistel saavutustel ja tunnen, et olen tänu võlgu oma juhendajatele ning ei kahetse kasvuhoones veedetud aastaid. Kuid mul ei olnud troopikas viibimise kogemust ega portugali keele oskust. Aga hästi on meeles, kui suureks venisid töövestlusel Saksa professorite silmad, kui ma, püüdes end kuidagi troopikakogemuste puudumisest välja keerutada, rääkisin hea õnne peale lugusid sellest, kuidas olen välitöödel Muraka rappa ära eksinud, kuuse all maganud, lõkke peal süüa teinud, karu näinud ja muudest Eesti bioloogidele täiesti enesestmõistetavatest romantikamaiguga seikadest.

„Ja kuidas on portugali keelega?” oli järgmine küsimus.

Vastasin selges saksa keeles, tagataskus Е veitsi kogemus, et portugali keelt ma praegu kГјll veel ei oska, aga olen alati oma asukohamaa keele Г¤ra Гµppinud ja kavatsen seda ka seekord t