Minu Inglismaa
Ann Alari
„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“ Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!
Ann Alari
Minu Inglismaa
Derekile
SISSEJUHATUS
Kirjutamise on mulle meeldivaks teinud ajakirjanikuks olemise aastad, ning mõtet Inglismaaraamatu kokkupanemisest olen endas kandnud päris kaua. Kui kaua just, seda on tagantjärele isegi raske öelda – ehk alates ajast, kui olin keskkonnavahetusega ja Londonis elamisega rohkem kohanenud ja taas ilukirjandust lugema hakkasin, ning juba veidi tuttav ka Põhja-Inglismaa ja Cornwalliga. Aga las ma selgitan lähemalt.
Eluperioodil, mil õppisin rahvusvahelisi suhteid ja töötasin sel alal, kaldusin lugema vaid tööga seotud raamatuid. Ja neid oli nii palju, et aeglasevõitu lugejana oleksin võinud end pikkadeks aastateks ette tegevusega kindlustada. Muidugi, ega süüvimine ajalukku, ühiskonna arengusse ja riikidevahelistesse suhetesse ei tule kunagi kahjuks ka ilukirjanduse mõistmisel, ent ühe korraliku romaani läbilugemiseks ei jäänud mul tookord lihtsalt aega. Ometi on tõetera ütluses, et võõra maa elu suudab paremini mõista see, kes suudab mõista selle pinnalt võrsunud ilukirjandust.
Samas avastasin ka, et paljud inglased ei armasta niivõrd romaane, kuivõrd hoopis biograafiaid, reisijutte, ajaloovõi majandusalast kirjandust. Ka raamatuid, mis tekitavad kõheduskõdi või annavad ajule teatud liiki gümnastikat: kriminulle, õudusjutte ja ulmekirjandust. Seevastu traditsioonilise romaani lugemine kipub inimeses tekitama süütunnet, nagu oleks aega niisama tuulde lastud või kulutatud mingisuguse tarbetu luksuse harrastamisele. Kindlasti ei tohi aga unustada, et kui tahad oma vastloetud romaanist kellegagi õhinal rääkida, pead vestluskaaslast valides olema ettevaatlik. Inimestel on väga erinev maitse.
Enamasti inglase kodusel raamaturiiulil ilukirjandusteoseid ei näe – kunstiraamatute kõrval on aukohal hoopis loodusraamatud, näiteks erakordselt põhjalikult koostatud linnuvaatlemise käsiraamatud. Ka liblikapüüdmine ja taimemääramine on populaarsed hobid. Ning isegi neil, kel selliseid hobisid pole, on olemas suurepäraseid raamatuid nende hobide kohta.
Kahtlemata on nii, et võõrsil elades mõjutavad sind lisaks teistmoodi loodusele ka erineva elukorraldusega linnad koos kõige juurdekuuluvaga – kõige enam aga kokkupuuted inimestega, kellel on erinevad tõekspidamised ja eluvaated. Hea on juba etteaimavalt teada, miks nad mõnest asjast teisiti arvavad kui sina. Siin tulevadki appi raamatud, mis sedasorti eelteavet pakuvad.
Kui oled ühel maal juba piisavalt kaua lahtiste silmadega tegutsenud, ei paku igapäevased asjad enam ah! – elamust ega üllatusi. Nüüd olen siin juba paarkümmend aastat elanud ja töötanud ja Inglismaast on saanud minu teine kodu. Minust kui kinnisest ja kurvameelsusse kalduvast soomeugrilasest on aastate jooksul saanud sõbralik, ettevõtlik, elu armastav ja tasakaalukalt optimistlik saare-eurooplane. Nii arvas mu mentor Eestis juba mõni aeg tagasi, kui rääkisime temaga asukoha mõjust inimese iseloomule.
Viimase aastakГјmne ettevГµtmistes on mulle olnud asendamatuks kaaslaseks Derek Buckley, kel