Joomahullu päevaraamat
Juha Vuorinen
Joomahullu päevaraamat on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased tõsiselt proovile. Joomahullu päevaraamat on Soomes olnud meeletult edukas, see on tõlgitud norra ja rootsi keelde ning loo järjed Tulba-ahv, Mürgiaastad ja Rasedusarmid on samuti müünud lausa pagana hästi.
Esmaspäev, 23.3.1998
Käisin õhtul kohalikus pubis, kust leidsin endast vähemalt peajagu pikema leedi. Märkasin juba pubis, et leedi suutis juua vähemalt sama palju kui mina, see tähendab siis jõledalt palju. Mul õnnestus see liha veel viina lubades enda juurde keelitada. Eit oleks joonud nagu hobune, kui ma oleksin ainult ette andnud. Kustusin oma lavatsile kolme paiku hommikul. Kui mu kellraadio näitas 3.15, räntsatas liha mulle ihualasti peale ja küsis:
“Kas kepime ka?”
Tegin jaatavalt vastates oma elu suurima vea, sest selle tagajärjel ähvardati mind hiljem korterist välja tõsta. Esiteks, eidel olid nii pikad jalad, et ta põlved käisid ühtlases rütmis kolksuga vastu lage, ja teiseks, ta karjus kaks ja pool tundi ühtejutti:
“Veel, veel, kõvemini, kõvemini…”
Lõpupoole oli joove juba niipalju hajumas, et kartsin, et selle madistamise peale lõhkeb mul mingi veresoon. Eit kustus veidi enne kuut. Jumal tänatud.
Teisipäev, 24.3
Ärkasin kohutava pohmaka ja kusehäda peale. Vetsus tundsin, et kusemine oli nii valus, et ma lausa kiljatasin, kui kusi varre otsa välja jõudis. Pohmell oli sedavõrd kõva, et ehmatasin omaenda kiljatuse peale. Kiljatuse peale ärkas ka eit. Öisest rassimisest olid isegi mu juuksed peanaha külge kleepunud. Nägin välja, nagu oleks mul juustest tehtud kiiver peas. Lootsin, et seksihull liha läheb varsti ära ja ma saan hakata pohmakat ravima. Eit ei teinud sellist nägugi, nagu kavatseks minekut teha, ja jõi juba köögis ihualasti mu viimaseid õllesid. Neelasin järelejäänud õlut nii kiiresti, kui suutsin, et lehm ise kõike sisse ei imeks. Mul kippus õllede lõppedes suurest kiirustamisest lausa rops tulema. Eit ei paistnud ikka minna kavatsevat, ehkki kõik õlmarid olid juba näkku tõmmatud.
Eit vedeles alasti sohval. Tal olid nii pikad jalad, et ta oleks võinud sohval istudes varbaga teleka käima panna. Mul käis vetsus ämbri sees õlu. Otsustasin hakata seda jooma, ehkki see oli alles poolenisti käinud. Eit märkas ämbrit, lohistas selle elutuppa ja hakkas sealt kruusiga ammutama nagu allikast vett. Mulle lõi see nii siibrisse, et hakkasin ka ise seda poolkäinud sodi tões ja vaimus lakkuma. Jõime kogu päeva. Õhtul ronisin juua täis peaga lavatsile. Ärkasin lavatsiredeli astmete nagina peale. Liha sööstis mulle kallale, hullu lehma läige silmis. Pärast ähvardati mind jälle välja tõsta.
“Veel, veel, kõvemini, kõvemini,” kiljus lehm.
Vahepeal eit rahunes ja just kui olin magama jäämas, kuulsin kõrva ääres urinat:
“Ma tahan sind veel rohkem!”
Lõpetasime neljatunnise rabelemise järel ja ma hakkasin lõpuks magama jääma, ehkki tundus, et kogu alakeha on tules. Olin just unne suikumas, kui tundsin, et sooltes keeras kahtlaselt nagu segumasinaga. Poolkäinud õlu oli hakanud oma tööd tegema. Mõistsin, et trepist alla ma ei jõua, sestap hüppasin üle lavatsi serva maha ja tormasin väikeste sammudega vetsu. Potist kostva müra järgi tegin järelduse, et tegelesin parajasti kogu sisikonna välja puristamisega. Vaevahigist tekkis põrandale kenake loik, kui ma kogu oma kõhu sisu perse kaudu välja pressisin. Hetke pärast koputati vetsu uksele ja teiselt poolt kostis hädaline palve:
“Kas sul läheb veel kaua?”
“Muidugi läheb,” ühmasin.
Hetk hiljem koputati uksele juba nГµudlikumalt.
“Ma peaksin üsna ruttu sinna pääsema.”
Kuulsin läbi ukse eide sisikonna korinat. Poolkäinud õlu oli oma töö teinud ka tema kallal, kelle