Minu Sitsiilia
Mae Merusk
Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega. Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem. Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski… Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese. Mae Merusk
Mae Merusk
Minu Sitsiilia
Minu kallitele vanematele Evile ja Lembitule
EESSГ•NA
Itaalia on mind ilma ühegi tõsisema põhjuseta huvitanud lapsest saadik. Mulle meeldis ilusa kõlaga itaalia keel, kuigi aru ma sellest ei saanud. Ehk oli oma osa siin ka itaalia muusika plaatidel, mida armastavad vanemad mulle ostsid. Mäletan veel nüüdki suurt plaadipoodi Riia linnas, kus riiulil reas kõik ihaldusväärne – Toto Cutugnost Adriano Celentanoni. Paljud nendest muusikakogumikest leidsid tee ka minu plaadiriiulisse. Ja aastatega küpses unistus – kas või korra elus Itaalias ära käia. Olen alati arvanud, et kui inimene midagi väga tahab, siis seda ta ka saab. Nüüdseks olen läbi sõitnud peaaegu kogu Itaalia ja minu koduks on saanud maa kõige lõunapoolsem regioon – Sitsiilia saar.
Pärast kooli lõppu tahtsin minna ajakirjandust õppima, aga sellele tõmbas kriipsu peale karm tõsiasi, et 90. aastate Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanduskateedri vestluskomisjon leidis mu olevat „poliitiliselt ebakindla” ja käskis ennast aastakese harida ning siis tagasi minna. Seda ma loomulikult ei teinud, läksin õppima kehakultuuri, kus minu poliitiliste vaadetega ei olnud kellelgi asja.
Ehkki erialalt olen kehalise kasvatuse õpetaja-spordiinstruktor, hakkasid mind pärast ülikooli lõpetamist huvitama turism ja reisikorraldamine. Tollel ammusel ajal ei olnud Eestis võimalik reisiharidust omandada, olin iseõppija. Nüüdseks olen turisminduses töötanud juba ligi 20 aastat. Jätkan seda tööd ka siinmail, tutvustades siiatulijatele Sitsiiliat ja aidates sitsiilia turistidel välismaal hakkama saada.
Selles raamatus ei anna ma põhjalikku ülevaadet Sitsiilia vaatamisväärsustest ega jutusta erilistest sündmustest. Kirjutan igapäevaelust, kuidas elavad siinsed inimesed ja kuidas elan mina. Räägin sellest, mida olen siin õppinud ja kogenud, Sitsiilia headest ja halbadest külgedest, oma siinsetest sõpradest ja headest tuttavatest, kellega mõistame samu asju tihtipeale erinevalt – ikka veel, ka pärast kõiki siin elatud aastaid.
В В В В Palermo,
В В В В suvi 2011
ESIMESED KOKKUPUUTED SITSIILIAGA
Ma ei tulnud Sitsiiliasse õnne, tööd ega armastust otsima. Külastasin seda saart mitu korda, enne kui püsivalt siia elama jäin, jõudes iga korraga sellele otsusele üha lähemale.
KEVAD 1998
Minu keeleõpingud Roomas on just lõpule jõudnud ja otsustame islandlannast õpingukaaslase Krisbjörgiga premeerida ennast reisiga Sitsiiliasse – et end pisut kultuuriliselt harida, puhata ning loomulikult ka vast õpitud keelt praktiseerida. Me ei tea isegi, miks valime oma reisisihiks just Sitsiilia. Ehk näib see saar kuidagi kauge ja tundmatuna?
Itaalia on mul selleks ajaks suures osas läbi sõidetud, aga Sitsiiliast ei tea ma eriti midagi – kui, siis ehk seda, et tegemist on Vahemere suurima saarega, mille pealinn on Palermo, ja et seal asub Etna vulkaan, mille otsas tahan kindlasti ära käia. Mina lähen rongiga päev varem ja ootan Krisi, kellel on koolis veel asju õiendada, Siracusa linnas Sitsiilia lõunarannikul.
Rongisõit Roomast lõunasse kestab terve öö ja mandrilt saarele saamiseks lammutatakse rong Calabria linnakeses Villa San Giovannis vaguniteks, mis sõidutatakse praamile. Sitsiilia sadamalinnas Messinas monte