Minu India
Eeva Kaun
“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. “See on India, madam.” Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai�d. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.” Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.
Eeva Kaun
Minu India
Vanaemale, kes läks kord jalutama ja metsa ära eksis.
PROLOOG
Mister Singhi eluasemest vaevalt poolsada meetrit eemal on Main Bazar, kirev ja käratsev peatänav, mis saab alguse New Delhi rongijaama juurest ja lookleb justkui jõgi läbi iidsete lagunevate majade, räämas tänavate, mööda tuhandetest poekestest, triikimispaikadest, templitest ning internetikohvikutest, mööda kodututest koertest, kes päikese käes keskpäeva soojust naudivad, mööda kerjustest, kemplevatest rikšajuhtidest[1 - Rikša – Idamaades kasutatav kerge kolmerattaline kaarik, mida tavaliselt veab jalgratas. On olemas ka mootor- ja inimrikšad.], mööda sadadest tuhandetest inimestest ja prügihunnikutest, läbi heitgaaside ning vürtsipilvede. Mister Singhi „elukoha” nurga taga asus üks paljudest Delhi avatud pissuaaridest. Pissuaari juurde oli selleks teisipäeva hommikuks kogunenud muljet avaldav järjekord. Mehed ootasid kannatamatult oma kahte minutit tsemendist ruumis. Nii mõnigi ei pidanud pikale ootusele vastu ja soristas sinnasamasse mister Singhi „elukoha” sissepääsu ette. Silmanägemist võttev uriinihais ümbritses iga mister Singhi ja ka minu liigutust. Imelik koht suremiseks, nagu ütlesin, kuid mister Singhi see ei häirinud.
„Ega ma pea just ilmtingimata siin surema, ma lihtsalt ootan siin surma,” selgitas ta mulle.
Oli aasta 2006, kuum mai. Temperatuur kerkis päeval 45 kraadini. Linn auras ning tühjenes, et siis õhtul jälle rahvamassiga täituda. Ootusärevalt vaadati taevasse. Kus on vabastav mussoon? Olin viimased kolm kuud kulgenud vaikselt lõunast põhja aega surnuks lüües, oodates pikisilmi oma sõpra ning reisi tipphetke, Mount Everesti baaslaagrit. Mis on üks Delhi, võrreldes maailma laega? Mis on India selliste vankumatute kõrguste ees, mis pealegi veel kasvavad, mitte ei vaju moraalsesse surmaorgu, nagu India meedia kutsus seda linna, milles viibisin? Mister Singh elutses minu hosteli lähedal ning õhtuti mängisime malet, mis oli ainus meelelahutus, mida „surev” Singh surma oodates endale lubas. Ma kaotasin iga päev, kuid olin leppinud paratamatusega, sest minu vastane oli mister Sanjiv Singh, vana Malekuningas, kes mängib ka Surma endaga.
Pealegi olin ma näljane. Juba kuid olin toitunud üksnes kurgist, tomatist ja arbuusist. Ma olin kaotanud kuus kilo.
„Mismoodi näljane?” ei saanud Singh aru. „Söö siis midagi. Võta näiteks paar paratha’t[2 - Paratha – lame leib, mille sisse on pandud kartulit, redist, lillkapsast või teisi juurvilju.], samosa’t[3 - Samosa– õlis küpsetatud pirukas, mille täidiseks kasutatakse kartulit, sibulat, ube, koriandrit ja läätsi.], pakora’sid[4 - Pakora– õlis praetud suupiste, mis sisaldab sibulat, lillkapsast, spinatit, tomatit, tšillit, mõnikord ka kana.].
Kui kõht on väga tühi, siis võiga määritud chapati’t[5 - Chapati – Aasias laialt levinud nisuleib, mida valmistatakse lamedal pannil tava’l.], palun väga.”
в