JГјri Tarmak
Tiit Lääne
Autobiograafiline raamat esimesest eesti kergejõustiklasest, Jüri Tarmakust, kes on võitnud olümpiamängudel kuldmedali.
Tiit Lääne
JГјri Tarmak
Kõrgemale, tähtede poole
Per aspera ad astra – läbi raskuste tähtede poole. See legendaarne fraas kehtib ka minu kohta. Selles on kogu minu sportlasefilosoofia: inimene peab pürgima kõrgustesse, nii sisemiselt kui väliselt.
Kui keegi ei hüppa kõrgust, siis peaks ta vähemalt vaatama tähti taevas. Peaks teadma, kui kaugel ja kõrgel need on ja kui raske on teekond nendeni jõudmiseks. Aga see teekond tasub vaeva.
Tee olümpiavõiduni oli raske. Ma ei olnud kuigi andekas sportlane. Veel 14-aastaselt oli minu kõrgushüpperekord 1.35. Sihipärane töö olümpiavõidu nimel viis mind tosin aastat hiljem Münchenisse. Minust sai esimene eesti kergejõustiklane, kes võitnud olümpiamängudel kuldmedali.
Elu on õpetanud, et latt tuleb asetada enda jaoks alati reaalsele kõrgusele. Sinna, kuhu on võimalik tööga jõuda. Nii liigud ühelt eesmärgilt kindlalt teise suunas, mõtlemata eelmistele tähistele, mille alistanud oled. Sa ei mõtle enam käidud teele, sest liigud edasi justkui iseenesest. Kõrgushüppes on kõik ju näiliselt lihtne. Selleks et jõuda 2.30-ni, pead hüppama 2.10, 2.15, 2.20… Sul tekkivad seeläbi stereotüübid, mis kinnistuvad.
Mida kõrgemale hüppad, seda kergem sul näiliselt on. Paraku ei saa kõrgushüppes juhtuda nii nagu Beamon’il kaugushüppes: tõukas lihtsalt pakult ära, lendas ega teadnud, et maandub 8.90 peal. Kõrgushüppes lähed alati hüppama konkreetset kõrgust. Sa tead, mida suudavad teised, mida on vaja hüpata sinul.
Nii ei saa ka arvata, kui tänasel päeval hüpatakse alla 2.40, jäädakse selgelt maha maailmarekordist, et hüppajad on kehvemaks jäänud. Kaugeltki mitte, küsimus on pigem psühholoogias. Kui üks suudab ees, suudavad barjääre nihutada ka teised. See tuleneb vajadusest öelda sõna sekka võidu jagamisel. Siis lähed ka iseenesest edasi. Selleks tuleb aga valmis olla.
Uute kõrguste nihutamine ei ole dopingu küsimus. Doping on fantaasiavaeste sportlaste lootuskiir. Sama kui rulli- ja floppstiili vaheldumine. Küsimus ei ole hüppestiilis, et üks on edukas, teine vähem edukas. Pigem on küsimus mõtteviisis, mis kujundab taset ja tendentse. Kõrgushüpe on arutluste ja mõtteviiside ala, kus tuleb alalõpmata iseendaga nõu pidada.
Mulle on alati meeldinud tegutseda ja midagi ise korda saata. Nagu kõrgushüppes. Mis selle kohta räägitakse või kirjutatakse, on rohkem teiste probleem.
JГјri Tarmak, olГјmpiavГµitja
Kõige väärtuslikumast kullast on kõige vähem kirjutatud
Viktoriiniküsimusele, milline eestlaste poolt saavutatud individuaalne olümpiavõit on tulnud kõige enam maailmas harrastataval spordialal, on vastus lihtne ja selge: Jüri Tarmaku olümpiakuld kõrgushüppes 1972. aastal Münchenis. Kõrgushüppe populaarsust on raske üle hinnata, seda kergejõustikuala proovinud vist enamik maailmakodanikest. Seepärast on vähe neid konkreetseid alasid, mille võit võiks olla austavam kõrgushüppes saavutatud edust.
Seda kummalisem on asjaolu, et Tarmaku edust, tema käekäigust, arengust, rekorditest on sünnimaa ajakirjanduses nii napilt juttu tehtud. Kõik ikka sellepärast, et maailmalinna Leningradi õppima siirdumisega vahetanuks ta justkui rahvust. Polnudki enam oma. Ei spordiorganisatsioonide, ei ajakirjanduse jaoks.
Lugedes 1970-ndate aastate algul spordiväljaannetes ja päevalehtedes ilmunud kirjutusi, tundub kurvalt naljaks, kui vähe saab Eesti lugeja teada oma maailmamehest. Ei ühtki portreed, isikulugu Tarmakust, maailma edetabelijuhist. Küll aga võime samas lugeda pikki pajatusi teemadel: saagem tuttavaks – Janis Lauris, Kestutys Šapka, Sergei Belov jne.
Kas keegi keelas meil kirjutada oma sangarist? Vaevalt. Pigem oli küsimus meie enda poolt kujundatud arusaamades ja tõekspidamistes. Seepärast tuli tema olümpiavõit paljudele i