Minu TЕЎiili
Liisi LГµo
Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb. Liisi Lõo
Liisi LГµo
Minu TЕЎiili
Teesile, mu sГµpradele ja kГµigile vahetusГµpilastele
SAATEKS
Mina mГµtlesin 16aastaselt, et tahaksin Г¤ra. Kaugele. Teha midagi teistmoodi, olla ise teistmoodi.
Mul on sГµbranna Madli, kellel on imeline anne leida vaimustavaid ideid ning neid ka teoks teha. Гњks vaimustav idee oli tal kandideeda vahetusГµpilaseks Prantsusmaale.
Ühel jalutuskäigul, kui rääkisime Madli Prantsusmaaaastast, pihtisin hetkeimpulsi ajel: „Issand, ma tahaksin ka minna!”
„Kuhu siis?”
„Jaapanisse… näiteks,” pudistasin. Endal oli olematu põhjuse pärast piinlik.
„Aga miks sa siis ei lähe?” küsis Madli, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.
Tõesti… Miks ma ei lähe?
Mäletan, kuidas plaanisin lähenemist oma vanematele. Tagala kindlustamiseks alustasin sealt, kus vastupanu olnuks kergem murda.
„Issi… ma tahan minna Jaapanisse.”
„Nojah,” ütles isa täiesti rahulikult, justkui oleksin palunud tal mind poodi sõidutada.
Olin segaduses. Kus on draama? RistkГјsitlused? Vastuhakk?
MГµlemad vanemad vГµtsid selle vastu ma-teadsin-et-seejuhtub-suhtumisega.
Jaapanisse ma ei jõudnud. Vahetusõpilaste puhul kehtib reegel „kes ees, see reisumees”, kuigi enamik vahetusõpilasi on siiski tüdrukud. Mina jäin Jaapani piletist ilma, aga ei heitnud meelt kauem kui nädal aega. Kui ma ei saa itta, siis lähen läände! Ja diagonaalis võimalikult kaugele – maailma lõppu.
Tšiili valimise kohta ei suuda ma praegugi nimetada palju ratsionaalseid põhjusi. Tšiili vahetusprogrammi ilmselge boonus oli rekordiliselt pikk vahetusaasta – 11 kuud. Samuti oli suureks otsustajaks mu ema, kes kartis, et ülejäänud Ladina-Ameerika maades saaksin ma kas hingelise või füüsilise trauma… või ka mõlemad.
Vahetusaastalt tagasi tulles pole ükski inimene samasugune kui minnes. Mina poleks ilma vahetusaastata nii jutukas ja kätega vehkija kui praegu. Paljud võõramaa kombed nagu pidev vanematelt loa küsimine ja põsemusid on Eestis elades kadunud, aga mõni on jäänud. Näiteks küsimus: „Kuidas sul läheb?” Kuigi eestlased peavad seda tüütuks viisakuseks, on see tüütu vaid siis, kui seda võetaksegi kõigest viisakusena, mitte sisuka vestluse algusena.
Kuna raamat on vestlus lugeja ja kirjutaja vahel, siis alustangi meie vestlust:
„Kuidas Sul läheb?”
    Rakvere–Tartu,
    2010–2011
LIHTSALT TEISTMOODI
ELO ehk eelorientatsioon ehk ellujäämiskursus on mitmepäevane üritus täis õhevil ja entusiastlikke vahetusõpilasi. Meid viiakse suurte bussidega Väike-Maarjasse, kus toimub esimene kokkusaamine Väike-Maarja kutsekeskuse õppehoone aulas. Kohtun ka Teeduga, kes tuleb samuti Tšiili ja kellega oleme juba mõned kirjad vahetanud. Teet on helesiniste silmadega blond lokkis sasipea.
Elevil Madli sosistab mulle kavalalt: „Ta raudselt niidab tüdrukuid vahetusaastal!”
„Täitsa usun,” ütlen naerdes.
„Sina ise niidad kindlasti ka – samuti blondid juuksed ja sinised silmad!”
„Jaa, lähen oma ego paitama!”
Me naerame.
ELO on täis ringmänge neile, kes viitsivad kõiges kaasa lüüa, eri programme ja muidugi loenguid, kuidas vahetusaasta jooksul vaimset tervist hoida.
Viimasel päeval vajun keset loengut mõttesse. Tavalises elurütmis ei ole kohale jõudnud isegi see, et juuli lõpus sõidan