Jaak Lipso
Tiit Lääne
Kahtluseta on maailmameister Jaak Lipso Eesti kuulsusrikka korvpalliajaloo nimekamaid tegijad. Võibolla kõigist nimekaim. Lipso tiitlid räägivad iseenda eest: üks kolmest mehest, kes tulnud maailmameistriks, ainsana võitnud kaks olümpiamedalit, võrdselt Ilmar Kullami ja Priit Tomsoniga kolmekordne Euroopa meister, ainsa eestlasena kahekordne Euroopa meistrite karikavõitja, rekordiliselt kuus korda tulnud Nõukogude Liidu meistriks, ainsana tunnistatud suurriigi aasta parimaks keskmängijaks…
Tiit Lääne
Jaak Lipso
Jaak Lipso
Sari „Spordikangelased”
Varem ilmunud:
„Heino Lipp” 2007
„August Englas ” 2010
Elu nagu filmis
Kahtluseta on maailmameister Jaak Lipso Eesti kuulsusrikka korvpalliajaloo nimekamaid tegijad. VГµibolla kГµigist nimekaim.
Lipso tiitlid räägivad iseenda eest: üks kolmest mehest, kes tulnud maailmameistriks, ainsana võitnud kaks olümpiamedalit, võrdselt Ilmar Kullami ja Priit Tomsoniga kolmekordne Euroopa meister, ainsa eestlasena kahekordne Euroopa meistrite karikavõitja, rekordiliselt kuus korda tulnud Nõukogude Liidu meistriks, ainsana tunnistatud suurriigi aasta parimaks keskmängijaks…
Seda kõige ja ainsana loetelu võiks jätkata. Need on argumendid, mis kaaluvad üles enamiku meie teiste korvpallikuulsuste poolt saavutatu. Seejuures oli Lipso esimene, kellele ahvatlevast profiliigast NBA-st pakuti miljoneid, kuid nagu ajastu siis tingis, ei olnud ta oma otsustes vaba.
Tuli öelda: ei, ma ei taha teie pakutud lepinguid. Sest öelda, et ei saa Ameerikasse tulla, ei tohtinud. Üheksa aastat Riia ja Moskva armeeklubides pallinud Lipso parimad mängud jäid kodustel kahjuks nägemata. Nagu jäid Lipso võidud ja saavutused vaagimata ka Eesti aasta parimate sportlaste valimistel.
Lipso sporditee kuulub nende näidete sekka, kus võõrsile minek oli ainuvõimalik tee jõuda tippseltskonda, sest kodukamaral jäi sporditalent tähelepanuta. Klubitreener peitis tema eest ära isegi kutse Liidu koondise laagrisse ja esindusklubi ei teinud katsetki andekat noormängijat koju jätta.
Nii teati järgnevate aastate jooksul Lipso tegemistest ikka kauge maa tagant. Nagu vene ajale iseloomulik, kirjutati-räägiti oma mehest võõrsil haruharva. Tavaliselt vaid siis, kui sport mehe korraks sünnimaale tõi. Ei olnud siis kombeks võõrsil mängivatest eestlastest igas lehenumbris oode kirjutada. Kuigi ainest oli kordades rohkem kui tänapäeval.
Rääkimata sellest, et paljude silmis oli reeturlik mängida Moskva armeeklubis. Sellele vaadati parimal juhul vaikides altkulmu. Nii möödus mõnigi aasta, ilma et eestlasest korvpallikuulsuse tegemised oma ala maailma tipus oleksid igal spordisõbral teada olnud.
Muljetavaldav oli Lipso pikaealisus spordis. Kui vaadata, kellega ta palliplatsil koos alustas: Kullam, Sokk, Laga, Jans, Suurkask. Ja kellega lõpetas: kuldse Kalevi järgse põlvkonnaga. Tema esimese ja viimase Eesti meistritiitli vahe oli 21 aastat. Nagu ta ikka tavatses öelda: mängin seni, kuni jalad põlvini ära kuluvad…
Ent külge jääb ikkagi see, mis noorelt nähtud ja õpitud. Sellepärast rõhutati aastaid hiljemgi, et Lipso mängumaneer on kullamlik. Pehme ja loomupärane. Kullamit hindab Lipso ka parimaks treeneriks, kelle juhendamisel ta mänginud. Kuigi suuri treenereid oli tema karjääris mitmeid, kaldub Lipso eelistama ikka oma meest, kelle kõrval kunagi koos alustas.
Ja kuigi Lipsole võidi vahel ette heita, et ta püüdis treeningutel viilida, siis olid tema loomupärane anne ja sportlik tahe need, mis temast suure mängija tegid. Oskus kokku võtta ennast just kõige otsustavamatel hetkedel ja anda endast siis kõik. Ega muidu pallinuks ta ka aastaid Euroopa tippklubides ja N Liidu koondises.
Tiit Lääne, raamatu koostaja
Olümpia oli kõige tähtsam
Vaadates tagasi oma küllaltki pikale ja kirevale sporditeele, tuleb tunnistada, et kõige meeldejäävamad võistlused olid minu jaoks olümpiamängud. Neid pole võimalik võrrelda teiste suurvõistlustega, sest olümpiale vajutas erilise pitseri nende har