Minu BrГјssel
Vahur Afanasjev
Läbikukkunud euroametniku pihtimus. Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega. Vahur Afanasjev
Vahur Afanasjev
Minu BrГјssel
NEEGER JA PELMEEN
GRAVITATSIOON
Ausalt öeldes polnud mul sugugi kahju lahkuda maalt, kus oli kohe-kohe puhkemas kinnisvarabuum ning vaesus ja edutus tähendasid umbes sama mis pidalitõbi keskajal. Sünnipärased läbikukkujad tagusid rusikaga vastu rinda, et just nüüd on kätte jõudnud nende aeg ja kui oma osa ei õnnestu võtta mõistusega ega jõuga, saab selle kiiresti kätte laenu abil. Ei, mis, muidugi polnud ma miski poliitiline põgenik, vaid keskpärane eesti kutt vana Audi 80 ja kollase spordijopega, mis krõbedas Eesti talves kivikõvaks koorikuks tõmbus. Mu elu oli täitsa parlanksis. Tegin kehvas reklaamiagentuuris väikese palga eest väga vähe tööd, mul oli suurte tissidega naine ja värskelt remonditud korter.
Ütlen kohe ära, et suured tissid on mind alati pigem hirmutanud. Ei teagi, kas pelgan nende ülemäärast gravitatsioonijõudu, mis võib meesterahva pähkliaju kergesti kursilt kõrvale kallutada, või lebab mu mälusopis seni üleskaevamata ebameeldiv lapsepõlvekogemus. Mu enda rammusa kere küljes on täitsa kobedad rasvarinnad, nii et viimaks on tegu hoopis latentsest homoseksualismist põhjustatud tissikadedusega. Olgu põhjus milles tahes, tark tegu olnuks jätta dekoltee-Alpid nende meeste vallutada, kes neid piisavalt hinnata oskavad. Ometi olin andnud ennast suurte tisside meelevalda ning siis, aasta 2005 jaanuari lõpus, vedas nende külgetõmbejõud mind vääramatult Belgia pealinna Brüsseli suunas.
Brüsselit olin aasta varem juba näinud. See oli aprillis, kui mu abikaasa käis töövestlusel. Ta oli edukalt läbinud Euroopa Liidu ametnike konkursi sekretäri-assistendi tasemel. Eesti oli äsja koos mitme teise endise Nõukogude bloki maaga uude liitu astunud. Verivärsketest liikmesriikidest võeti tööle päris palju inimesi, kusjuures imelikul kombel ei olnud konkurss õhkagi nii tihe, kui oleks võinud arvata. Välja jäid vaid tõelised jobud või need, kes ei viitsinud ega osanud euroliidu ajalugu pähe ajada ning nuputamisülesannete lahendamist selgeks teha. Ükskõik, kas kuulusin esimeste või teiste hulka, välja jäin minagi. Olin katsetanud assistendist kõvemat taset ning sujuvalt läbi kukkunud. Aga mul oli trumpemand. Kirjanikuludri esimesed sammud elukunsti vallas osutusid edukateks. Mind ootas üüratu loomevabadus ja jõudeelu Euroopa Liidu faktilises pealinnas.
Viimasel Tartu-õhtul hulkusin kodulinna lumistel tänavatel. Iga paarisaja meetri järel peatusin, et võtta lonksuke odavat Ungari rummi ja valada teine lonksuke maha. See oli minu viis hüvasti jätta. Emajõelt peegelduvad laternad rüütasid õhtuse linna magushapusse nukrusekastmesse, mida vürtsitas ootusärevus. Arvan, et sarnane tunne valdas Aleksei Tolstoi seiklusromaani „Insener Garini hüperboloid” peategelast enne seda, kui too spordiklubist varastatud jahiga Soome põgenes. Elukunstnikuna tuntud Tolstoi ehk seltsimees Krahvi suurepärase teose mõju saadab