Minu Kanada
Ene Timmusk
Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?
Ene Timmusk
Minu Kanada
SAATEKS
Peaaegu eranditult nimetatakse punast vahtralehelippu või vahtrapuid. Ja ma ei imesta, sest vahtraleht ja Kanada on käinud kokku juba 18. sajandist peale. Mitmele meenuvad metsik, karm ja kaunis põhjamaine loodus, sügisvärvides metsamassiivid, vaikus ning Niagara juga. Teistele jälle vahtrasiirup, prantsuse keel ja jäähoki.
Kanada on suur, rahulik ja turvaline, arvab mu sõbranna, ning ma imestan, kui tabavalt on ta selle riigi olemuse kokku võtnud. Mu kodu on siin, sest praegu on nii minu perele kõige parem. Olen aru saanud, et elu läheb ikka omasoodu edasi, ei tähenda, kus parasjagu elada. Inimesed ja nende probleemid on põhiolemuselt igal pool sarnased.
Arvan, et mu Kanada-lood näitavadki kõige rohkem seda, et ka välismaal taandub elu lõpuks tasandile töö-kodu-koolsõbrad. Ning omavahel kirutakse ikka valitsust, ela sa siis Kanadas või Eestis. Huvitav on jälgida, kuidas siinne ühiskond meie perekonda pisut muudab. Teisalt – elades tugeva eestlaste kogukonnaga Torontos, on meil päris lihtne end eestlasena tunda ning oma lastessegi eestluse iva külvata.
Minu raamatus on enamik tegelaste nimedest muudetud. Ning nendele, kes soovivad rohkem infot eestluse kohta Kanadas – siinne ajalookomitee on andnud välja kolm mahukat ja põhjalikku teost „Eestlased Kanadas”, millest võivad teadmisi ammutada kõik uudishimulikud.
Kuigi aastatega on see kauge maa mulle koduseks saanud, on minu jaoks kõige tähtsamaks meie pisike pere, kes üksteisele toeks oskab olla. Kui nemad on minu ümber, siis pole tähtsust, millises maailma nurgas ja millistes tingimustes elan!
В В В В Torontos,
В В В В detsember 2009
UUE ELU ALGUS
Seda õnnesoovilaulu ei laulda veel minu lapsele, kes sündimist ootab. Olen päeval küll juba oma mehele Tomile tööle helistanud ja palunud tal igaks juhuks koju tulla. Samas ei taha ma haiglasse minekuga kiirustada. Eelmisest korrast on meeles pikk voodis lamamine ning ootus.
Veelgi enam meeldiks mulle koju jääda, kuid sellist võimalust aastal 1997 veel ei pakuta. Alles mõne aasta pärast antakse Kanadas ämmaemandatele suuremad õigused. Nüüd saavad nad tulevastel emadel ise silma peal hoida ning riskivaba raseduse puhul sünnituse kodus vastu võtta.
Ainuke võimalus laps kodus ilmale tuua oleks asjaga nii kaua venitada, kuni kiirabi on vaja majja appi kutsuda. Kuid nii julge ma ka pole. Meenuvad lehest loetud juhtumid, kuidas sünnitaja pole õigel ajal haigla poole hakanud sõitma ja nõnda sünnib uus ilmakodanik lausa autos või taksos. Toronto-suuruse linna puhul võib taoline asi väga kergesti juhtuda, eriti tipptundidel. Maanteed muutuvad selleks ajaks nagu pikkadeks parkimisplatsideks, kus on mitu rida teosammul liikuvaid autosid üksteise sabas kinni. Ainult tiivad aitaksid sealt välja tulla.
Kujutan ette kГµiki neid inimesi, kes autodes omas keeles Toronto liiklust kiruvad. Ma pole kunagi proovinud kokku lugeda, mitut erinevat keelt olen kuulnud. Milline keelekeskkond Гµieti minu tulevast last ees ootab?
Meie räägime Tomiga peaaegu alati eesti keeles. Paljud meie sõbrad ka. Ni