Minu Eesti
Justin Petrone
„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline. Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus. Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.
Justin Petrone
Minu Eesti
HETK HETK ZAVOODIS
Kas Helsingi tundub mõnele eestlasele tõesti nii kauge paigana? Piisab ju sellest, et istud Tallinnas põhja suunas väljuvale praamile ning oledki moi ja moi-moi keskel. Kindlasti on lisaks minule teisigi välismaalasi, keda naissugu on sedaviisi Eestisse meelitanud.
Tõik, et kohtusin Epuga Helsingis, on mul võimaldanud välja vingerdada nii mõnestki ebamugavast jutuajamisest. Tartu keldrikõrtsis Zavood otsustasid kord kaks lihaselist, higist ja blondi linnapoissi – nimetagem neid Hardoks ja Janariks – tõsta tüli tõigast, et ma olevat varastanud „nende” laua, kus nende tühjad õlleklaasid olid juba viis minutit niisama seisnud.
„Kurat, see on meie laud,” vandus Hardo, kes ilmselgelt otsis võimalust ükskõik kellega kakelda.
„Ma väga vabandan,” vastasin närviliselt eesti keeles. „Mina mõtlesin, et see laud oli vaba.”
„Sul on imelik aktsent,” ütles Janar, kes samuti kibeles kellelegi äigama. „Kust sa tuled?” päris ta. Janari rasketel kätel olid mustad laigud, võimalik, et jalgrataste või automootorite parandamisest… või siis inimeste kägistamisest.
„Minu olen pärit New Yorgist,” vastasin, üritades kiiresti olukorda selgitada oma puises keeles, „aga mu naine on eestlane, siis ma oskan eesti keelt.”
„Su naine on eestlane?” pahvatas Hardo armukadedalt. Oli selge, et tal endal ei olnud oma eesti naist. Hardo vaatas Janarile otsa. Tõsiasi, et mingi välismaalane oli ühe nende naistest ära röövinud, paistis olevat piisav, et mind Lõuna-Eesti kombe kohaselt süüdi mõista ja karistada. Ma polnud pelgalt nende lauda varastanud. Olin omastanud ka ühe nende naistest.
„Jah, aga ära müretse, mehed – me tegelikult kohtusime Helsingis,” seletasin ma rahulikult.
Äkitselt rahunesid nad maha. Kahe minuti pärast vestlesime juba pikemalt sellest, kui raske on eesti keelt selgeks saada.
„Tead,” möönis Hardo õlut lonksates, „sa räägid eesti keelt täitsa hästi.” Janar noogutas. „Mõned elavad siin 50 aastat,” vehkis ta oma raske rusikaga, „ega oska ainsatki sõna!” Punastasin komplimendi peale, ehkki olin seda varemgi korduvalt kuulnud.
Janar ja Hardo adusid, et ma ei olnud nende maale tulnud kindla kavaga mõni nende naistest minema viia. Kui ma esimest korda Eestisse sattusin, plaanisin jääda vaid üheks päevaks.
В В В В Tartus 2009. aasta juulis
P.S. Enamik raamatus kasutatud nimesid on tГµelised, aga mГµned on muudetud. KГµik lood on tГµestisГјndinud.
KAS HELSINGI EI OLE ROMANTILINE?
Ühel imekaunil augustipäeval seisin ma seal, kere ajavahest lopergune, ning vahtisin üht noort naist ja tema lokkis juuksepahmakat. Tal olid jalas punased püksid ning ees oranžide klaasidega päikeseprillid. Soome lahe väiksed lained laksusid vastu kaiäärt ning Epp seisis päikese käes ja naeratas. Taamal olid rõõmsa olekuga laevad ja värske kalaga kaubitsejad.
„Minu nimi on Epp ja ma olen 28-aastane,” ütles Epp mulle. „Saabusin just Indiast. Jube kummaline on jälle Läänemerd näha.”
Noogutasin ja tutvustasin ennast. Justin, 22-aastane, Ameerika Ühendriikidest, õnnelik, et sain kodust eemale. Kõigest kaugele eemale. Kuulasin, kuidas Epp rääkis, ning vaatasin, kuidas ta juuksed tuul