Tundmatu peig
May Agnes Fleming
Mollie Dane on rändteatri näitlejanna, kõiki lummav Tirtsuke, Fanchon. Ühel päeval teeb etendust külastanud härrasmees talle ettepaneku loobuda teatrist ja saada tema lapsendatud tütreks, ning Mollie sukeldubki pea ees 19. sajandi New Yorgi kõrgseltskonna ellu. Ta leiab endale nii austajaid kui vihavaenlasi, nii noorte kui vanade, nii meeste kui naiste seast. Mängleva kergusega flirtides ja lõbutsedes satub ta sekeldustesse, mis viivad inimröövi, vangistuse ning sunnitud abieluni tundmatu maski kandva mehega. Kuid siit alles Mollie seiklused algavad, sest tõelise armastuse leidmine ja oma päritolu saladuse lahendamine pole kergete killast ülesanded.
May Agnes Fleming
Tundmatu peig
I peatГјkk
WALRAVENITE BALL
OLI PIME NOVEMBRIÕHTU – märg, tuuline, tormine. New York City tänavad olid kõige hirmsamas seisus, kui vähegi olla saab – ligedad, märjad ja libedad; nende lohutute tänavate kohal rippuv taevas oli üksainus tintmusta sünguse tume keep. Nukker, hüljatud, näpistavalt külm novembriõhtu.
Kuid missis Walraveni ball pidi täna õhtul ikkagi toimuma ning tal oli halvaendeline eelaimdus, et neli elementi võivad kogu ta hiilgava ürituse nurja ajada.
Ball pidi olema kogu hooaja kõige suurejoonelisem üritus ning kogu Viies avenüü pidi täies aus ja hiilguses kohal viibima.
Muidugi mõista seisis Viies avenüü alati kõrgemal millestki nii lihtlabasest, nagu seda on ilmaolud, ent ikkagi võinuks õues veidi meeldivam olla ning see, kes taevas nende tingimuste üle käsutab, olgu ta nimi milline tahes, oleks siiski võinud arvesse võtta, et juba kakskümmend aastat polnud missis Walraven ühtki balli korraldanud; kõigevägevam oleks ehk lubanud päikesel paista, pühkinud ära pilved, pannud luku taha jäiste tuulte armee ning leidnud nii kenakese ilmakese, kui see novembrikuus üldse võimalik on.
Otse loomulikult elas missis Walraven New Yorgi kõige väärikamal avenüül suures ruugest liivakivist palees, mis olnuks justkui pärit idamaisest muinasloost oma sametvaipade, arabeskide, filigraansete meistriteostega, läikivate, üle kullatud, kõigis värvitoonides sillerdava siidiga kaetud toolide, laudade ja sohvadega.
Ja tervel Viiendal avenüül ja ülepea kogu New Yorgis ei leidunud poolt tosinatki säärast kuuekümnendates eluaastates naist, kes olnuks pooltki nii jõukas, pooltki nii upsakas ja pooltki nii tujukas kui missis Walraven, suure Ferdinand Walraveni lesk.
Tol tujutul novembriõhtul, kui vihm ja lobjakas avaraid aknaid piitsutasid ning karmid tuulehood vilistasid karniiside ümber, istus missis Walraveni ainus poeg oma toas, vahtis aknast välja ning tossutas järjepanu sigareid.
Karm ja vihmane, loojanguvalguses Viies avenüü ei ole just maailma kauneim kohake ning mister Walravenil polnud suurt midagi vaadata peale tänavasillutisel rappuvate troskade ja mõne hilise ajalehepoisi, kes kaupa müütades hõikusid.
Vahest needsamad väikesed kehvasti riides poisikesed, kes juhtumisi läbi vihmavalingute üles vaatasid ja peente kardinate vahelt uhkeis rõivis härrasmeest silmasid, mõtlesid isegi, et oleks päris tore olla Carl Walraven, poole miljoni dollari ning New Yorgi kõige kaunima maja pärija.
Vahest oleksid kõik nii arvanud, nähes avarat tuba rubiinpunaste ja kuldsete drapeeringutega, võrratute maalide, üle kullatud laudade, võbeleva leegiga põlevate küünaldega valges küütlevas kandelaabris, lõhnastatud soojuses, säras ja luksuses.
Kuid toatuhvlites ja hommikukuues Carl Walraven, kes lesis suures lamamistoolis ja suitsetas hinnalisi manilla sigareid, pГµrnitses masendavat Гµhtut kГµige sГјngemas ja tigedamas meeleolus.
“Võtku tont seda ilma!” pomises mister Walraven valgete, tugevate hammaste vahelt. “Miks pagana pihta peab alati kahekümne viiendal novembril sadama? Seitseteist aastat tagasi olin kahekümne viiendal Pariisis ja Miriam oli… ah, põrgusse see Miriam!” Ta vakatas järsku ja nipsutas sigarikoni aknast välja. “Sa oled pööranud uue lehekülje, Carl Walraven, ja mida põr