Minu Taani

Mae Lender

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed… ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki. Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas. Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. (Mae Lender)

Mae Lender

Minu Taani

SISSEJUHATUS

Ma olen suure osa oma elust elanud tasa ja targu, nii et enne kaalun ja mõtlen, siis lähen ja teen. Midagi muud ma polegi kunagi tahtnud, kui vaid astuda mööda määratud rada. Päris kindel, et kui ma kaheksa aasta eest oleksin oma senisele ettevaatlikkusele truuks jäänud, siis poleks ma saanud kogeda midagi, millest siin raamatus jutustan.

Aastaid tagasi ei tulnud mulle pähegi minna Eestist kaugemale tööle, isegi mitte mõneks kuuks. Kui siis ühel hetkel pakkisin kohvri ja läksin, hakkas sündima asju, mida poleks osanud arvatagi, ning iga järgnev samm üllatas ehk kõige rohkem mind ennast.

Tänaseks on juba nii palju aastaid sellest keerulisest ajast möödas, et võin kõhkluseta öelda: ma ei kahetse midagi. Ehk vaid seda, et mu uus algus Taani Kuningriigis nii üle kivide ja kändude pidi kulgema. Muidugi oleksin eelistanud kohale minna tööloaga taskus, kuid see polnud lihtsalt võimalik. Kui oleksin alustanud paberite kordaajamisest, siis arvestades Taani bürokraatiat ja minu vanust – olin minnes kolmkümmend kaheksa – oleks kogu üritus kohe alguses luhtunud. Tollal, kui Eesti veel Euroliitu ei kuulunud, said töö- ja elamisloa Euroopa maadesse lihtsamalt kätte need, kes läksid sinna vahetus(üli)õpilasena, põllumajandusettevõttesse praktikandiks või näiteks mehele. Minul ei olnud neist variantidest abi loota.

Nii et läks nagu läks. Keskeale lähenev illegaalist maailmaavastaja – olge lahked! Aga tulgu mu lugu siis anonüümselt ja muudetud nimedega. Nagunii ei ole see tüüpiline eestlase Taanimaa avastamise lugu.

Sest minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Kuigi kõik eelmainitu võibki kellegi jaoks olla tema Taani – ja kindlasti mitte halvem.

Minu Taani on Гјks pisike nurgake LГµuna-JГјГјtimaal, mille sГјda tuksub omas rГјtmis ja kus kГµike vana on rohkem kui uut. Kus lossid ja aristokraadid on kГµrvuti vanade talumajade ja lihtsate inimestega.

See on koht, kuhu võin end unustada ja kus kõik muud maailmahädad näivad kauged, nii kauged. Sarnaselt võiksin end tunda ehk kusagil Lõuna-Eesti kuplite vahel, kuid ma kahtlustan, et isegi läbi paksude metsade jõuaksid kõik argised mured seal minuni. Taanis aga on kõik kuidagi paigas, rohujuuretasandini välja. Lihtsalt tempo on teine ja aeg-ajalt on vaja kannatust varuda, aga lõppude lõpuks kõik toimib ja asjad loksuvad paika.

See on maa, kus väidetavalt sajab igal teisel päeval aastas, kuid kus sadu on minu jaoks muutunud nauditavaks. Vihmavalingud on siin sootuks teistsugused, tingitud vist ookeani lähedusest. Pidevalt on nii, et ühel hetkel naerab üle kogu taeva kõige kuldsem päike, järgmisel hetkel aga kallab vihma nagu oavarrest. Siis jälle päike… ja nii kordub see lõputult! Kui taanlaste endi tempo on aeglane, siis siinne