Minu Suriname
Liina Org
Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks? Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas. Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!
Liina Org
Minu Suriname
EESSГ•NA
Jakitaskus vibreerib. Võpatan, kuigi ma tean, et tegu on mobiiliga, mis annab märku saabunud sõnumist. Istun parasjagu koosolekul, aga uudishimu ei anna asu ning ma otsustan tasahilju piiluda, kellelt sõnum on. Saatja nime nähes tahan kohe ka saadetise sisu teada. Avan sõnumi.
Ma lähen Surinamesse! Tuled ka?
xxx Bas
Libistan telefoni taskusse ja üritan ennast koosoleku lainele häälestada. Kolleeg räägib parasjagu ühe tabeli abil kvartali müügitulemustest. „Müügitulemused on eelmise aastaga võrreldes kaks protsenti kasvanud. Praegusel kriisiajal on see väga hea tulemus ja peaks meid igati õnnelikuks tegema.” Üritan koos teistega nende heade uudiste üle rõõmu tunda, aga mu mõtted on korraga väga hajevil ning kipuvad koosolekuruumist vägisi välja. „Bas läheb Surinamesse!” on ainus mõte, mis praegu mu pähe mahub.
Ma teadsin, et Bas soovib oma meditsiiniõpingud väljaspool Hollandit lõpetada ja et ta on juba tükk aega internatuurikohta otsinud. Aga millegipärast tuleb see uudis mulle ikkagi täiesti ootamatult. Ah et ongi minek. Ja veel Surinamesse. Peas vasardavad kümned küsimused.
Kas ma lähen kaasa?
Mida ma seal tegema hakkan?
Mis maa see Suriname Гјldse on?
В В В В Amsterdam,
    mai 2010 – oktoober 2011
SULANDUMINE
Istun roosa pitsvakstuga kaetud köögilaua taga ja ootan külmkapiparandajaid. Meie uueks koduks on Paramaribo äärelinnas asuv kahekordse kivihoone alumine korrus, mida ülemisel korrusel elav pensionäridest kreoolipaar välja üürib. Bas on teist päeva haiglas tööl. Mina tegelen nina otsast lauale kukkuvate higitilkade loendamisega. Aia nurgas koeraametit pidaval rohelisel papagoil on täna hommikul eriti paha tuju ja ta väljendab seda häälekalt. Tema pahameelest võib aru saada, kuna härra majaperemees pani linnu puurile teki peale ja tal vaesekesel on nüüd tänaval mängivate laste uudistamiseks vaid pisike ava.
„Lapsed ärritavad papagoid!” selgitas peremees.
Mulle siiski näib, et tekk, mis linnu niigi väikse maailma veel pisemaks muudab, pigem kurvastab teda. Aga võta sa nüüd kinni, kellel õigus on. Selge on vaid see, et lastel on lõbu laialt. Jõuk tegelasi jookseb mööda meie liivakattega kodutänavat edasi-tagasi ning lennutab kilekotist tehtud tuulelohesid. Nende hulgas on krussis juustega tõmmusid kreoolipõnne, asiaate ja indialaste tunnusmärkidega rüblikuid. Seltskond on värvikirev nagu Benettoni reklaamplakat.
Lastel on koolivaheaeg ning roheliste ruutudega vormipluusi peab alles esimesel oktoobril selga panema. September on Surinames kГµige palavam kuu. Koolides kliimaseadmeid ei ole ja ilmselgelt ei tule Гјle kolmekГјmnek