Minu Moskva
Manona Paris
Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates. Manona Paris
Manona Paris
Minu Moskva
SAATEKS
Ega ma saakski kirjutada sinu Moskvast, ikka ainult minu enda omast.
Moskvat ei saa nagunii eriti üldistada. See linn on nagu kärg, kus iga kambrike annab erineva pildi ja maigu. Midagi sellist on kirjeldanud Vene juurtega ulmekirjanik Isaac Asimov oma „Asumi” lugude sarjas Galaktikaimpeeriumi pealinna Trantori kohta.
Moskva ongi nagu Trantor. Sama mahukas, röögatu, ressursse sööv. Ja täpselt sama ülbe: üksteise kõrval ja peal võib elada tuhandeid inimesi, ilma et neil peale pelga kontakti tänaval üksteisega pistmist pruugiks olla. Moskva koosneb nagu Trantorgi tuhandetest saarekestest, mille inimesed elavad ja käivad tööl oma mulli sees, välismaailmaga rohkem sidet omamata. See oleks liiga kallis, liiga aeganõudev ja seetõttu mõttetu.
Mina nägin ajakirjanikuna Moskvat natuke oma kärjest väljaspoolt. Mida ma nägin ja kogesin, panin siia kirja. Need on minu mälu kogutud pildikesed maailma ühest määravamast metropolist. Kõik sündmused on juhtunud päriselt, osa tegelasnimesid on muudetud.
В В В В Moskva,
В В В В suvi 2011
RATTATA, RATATAA, RATATAAA…
Koridorist on kosta teetasside kolisemist, kui priske vagunisaatja oma keha mööda kitsast vahekäiku pressib. Kuskil puhiseb katel. Varsti saab teed. On veel varajane hommikutund. Me oleme Moskvast kaugel: tädi pole sanitaartsoonist lõuates veel kogu vagunit üles ajanud. Sanitaartsoon on nimelt kümmekond kilomeetrit enne suurt linna asuv piirkond, kuhu jõudes suletakse rongide tualetid. Uuemal ajal seda Euroopas enam ei kohta, sest seal, khm, ei avane rongipeldikud otse rööbastele. Eesti GoRail aga kasutab 2008. aastal piisavalt vanu vaguneid, et sellist keeldu järgida.
Rattataaa…
Minu unelaul. Minu Г¤rkamismarss. Kui paljud eestlased on veel Venemaal Г¤rgates esimese asjana seda heli kuulnud? Tuhanded? Kui paljud on seda kuulnud reipal marsiviisil, paljud ahastava nutu saatel? Huvitav, kumb minu kГµrvus vilistama hakkab?
Sulgen uuesti silmad. Kaks turvameest kupee alumistel asemetel magavad edasi. Eile öösel rääkisid nad hiliste tundideni peksmistehnikast, mis jätab võimalikult vähe sinikaid, aga teeb inimese kiiresti võitlusvõimetuks. Keeran end kõikuvas rongis ettevaatlikult selili.
Ratattaaa…
Ma mГµtlen kogu oma senise elu peale, mis on mind toonud Moskva poole kihutava rongi magamisvaguni Гјlemisele korrusele. Vagunisse, mis kihutab vastu tundmatule, sest mis nГјГјd edasi saab, ma ei tea.
Mu kõrval – või õigemini teisel pool vahekäiku magab kõrvallavatsil mees, kes teab suurepäraselt, mis temast saab. Ta on äsja valitud Eesti rahvusringhäälingu silmadeks ja kõrvadeks Moskvas. Ta magab rahulikult, õrnalt norsates. Pärast eileõhtust šampuseringi rongi restoranis – mõni ime. Väikest viina ka – ikka Vene kombel uuele kodumaale! Meil oli, mida tähistada – viimaks ometi andis Venemaa välisministeerium talle dokumendid, et ta saaks tööle asuda.
Tegelikult peaksin otsima taskust aspiriinipurgi, kuid ma ei viitsi end liigutada. Meelekoht Г¤hvardab kohe tuikama hakata. Mis see pillgi siin aitab. Oma pohmell tuleb ig