Minu Omaan
Meeli Lepik
„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi mukila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega. Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust. Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus. Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!
Minu kallile emale
Tiiule
SISSEJUHATUS
Üks usub ettemääratusse ja teine jälle juhustesse. Isiklikult arvan, et meie mõtted ja soovid materialiseeruvad mingil hetkel kohtade näol, kuhu satume, ja inimeste läbi, kes meie elu külastavad. Järelikult oli miski minu sees Omaaniks valmis.
See raamat räägib imelikust ja imelisest maast, kuhu ma pooljuhuslikult elama sattusin, ning täiesti ebaharilikust meremehetööst maailma kõige kiiremal reisilaeval.
Riigis, mille neli aastaaega jaotuvad soojaks, kuumaks, väga kuumaks ja liiga kuumaks, elasin läbi elu valusaimad tööalased pettumused ja õnnestumised, sain kuulda teravat kriitikat ja magusat kiitust. Eeskätt aga õppisin kõige kiuste oma põhimõtete eest seisma ning sain teada, et ebapopulaarsus on teinekord märk õige tee valimisest.
Selle kahe aasta jooksul muutus ka mГµni mu senine seisukoht. Selgus, et pГµhimГµtteid, mida olen julgelt kodumaal kuulutanud, pole konkreetsetes olukordades sugugi lihtne kaitsta. Samuti ei tasu uskuda kГµike, mida meedia meile araabia maade kohta pakub.
Kohtasin inimesi, kes tulid kui varjud ja libisesid pärast põgusat tutvust edasi oma radadele. Minu teele sattus ka selliseid isikuid, kes jäävad südamesse kauaks ja sügavale. Raamatu tegelaskujusid on kokku liidetud ja nimesid muudetud, kuid sündmused pärinevad elust enesest.
Mismoodi ületada väljakutseid töökohas, kus iga päev tuleb korrigeerida suhtumist teistesse rassidesse ja rahvustesse, kogeda kohalike eelarvamusi läänemaailma inimeste kohta, ning selle kõige keskel eestlasena uhkeks ja hääks jääda, sellest juba järgmistes peatükkides.
Tahan kogu südamest tänada oma kallist ema, kes reisi ajal mu Tallinnasse jäänud kodu ja kiisu eest hoolitses.
Aitäh Kirstile, kes raamatu kirjutamise mõtte mulle pähe pistis.
Aga kõige rohkem tahan tänada oma kalleid reisikaaslasi, kes nii mõnusalt soojadel kui ka liiga tulistel päevadel alati mu kõrval seisid ning sellega Omaani-seiklused, mis praeguseks hetkeks juba heleroosasse nostalgialoori on mähkunud, suurepäraseks muutsid.
В В В В Tallinnas
В В В В 1.В aprillil 2011. aastal
KГ•IGEL ON PГ•HJUS
Täpselt kuue nädala eest kaotasin töö. Täiesti ootamatult ja päevapealt: hommikul oli ja õhtul enam ei olnud. Laevafirma, kus töötasin üle nelja aasta, läks üleöö pankrotti ning koos minuga peab ligi 300 inimest uusi väljavaateid ja võimalusi otsima hakkama. Veel hiljuti poleks keegi meist uskunud, et ülemaailmne majanduskriis lööb niiviisi valusalt siinsamas koduses Eestis vaheda noa selga.
Neli aastat SuperSeaCati-nimelisel laeval oli tore aeg, nagu laeva nimigi on vahva – SuperMereKass. Alustasin infoletis töötamisega ning viimastel aastatel olin purser. Purser on isik, kes vastutab reisijate ja teenindava meeskonnaga seonduva eest laevas või lennukis. Armastasin oma tööd väga ja nii ei kadunud koos firma tegevuse lõppemisega lihtsalt koht, kuhu hommikuti tulla ning kust kuu alguses raha saab, vaid ka sõbrad, tulevikuväljavaated, kogu elustiil.
Г•nneks vГµi Гµnnetuseks ei huvita kodulaenuandjaid see, kas meil on